Hulgakesi koos toitudes on lindudel kergem kiskjaid märgata. Kuna aga koos olles suureneb isendite- ja liikidevaheline konkurents, peaksid salga moodustumiseks konkurentsist tingitud negatiivsed mõjud olema väiksemad saadavatest hüvedest. Seepärast koonduvad salkadesse fülogeneetiliselt kaugemas suguluses olevad liigid, kes küll jagavad elupaika, kuid mitte toitu. Kui liikide nii-öelda koostöö tulemusena ei kasva konkurents, vaid suureneb kasu, peaksid salgad koosnema lähedasemas suguluses olevatest liikidest.

Salkade liigilist struktuuri mõjutab ka kleptoparasitism ehk toidupalade varastamine reeglina teise liigi isendilt. Kleptoparasitismi esineb paljudel loomadel, kuid peamise toitumisstrateegiana kasutavad seda siiski vähesed liigid. Putuktoiduliste lindude seas kohtab seda kõige enam drongodel (Dicrurus sp.), kes toiduotsinguil liituvad sageli teiste liikidega, jälgivad salgaliikmete toitumist ning varastavad neilt suurimaid ja rammusamaid palu. Siiski ei kasuta kõik drongoliigid varastamistaktikat – näiteks paradiisidrongo (Dicrurus paradiseus) on kleptoparasiit, metsdrongod (Dicrurus atripennis) varastavad aga harva. Seepärast on drongod sobilikud, uurimaks, kuidas kleptoparasitism kujundab linnusalkade liigilist koostist.

Paradiisidrongo (Dicrurus paradiseus) / foto: Sandeep Gangadharan (Wikimedia Commons)

Metsas puude all toituvate erinevate linnuliikide tegutsemist jälgides selgus, et kuigi salgad koosnesid fülogeneetiliselt lähedastest liikidest, oli neis piirkondades, kus drongod ei ole levinud (näiteks Euroopas) või ei esine neil kleptoparasitismi, salkades erinevamaid linnuliike. Nii näiteks olid Euroopas, Aafrikas ja Paapuas uuritud ühte hoidvad linnusalgad fülogeneetiliselt mitmekesisemad kiiresti lagunevatest salkadest. Sunda saartel ja Sulawesi saarestikus kleptoparasitismi ilmnedes liikide puhul sarnast mustrit aga ei täheldatud – seal oli kleptoparasitismiga „nakatunud“ salkade fülogeneetiline mitmekesisus oluliselt väiksem.

Vaatluse all olnud segasalkades oli suguluses olevate liikide hulk 64% kõrgem kui seda oleks võinud eeldada salkade juhusliku moodustumise korral. Seega võiks ka järeldada, et liigisisene konkurents toidu ja partnerite pärast ei peaks segasalkade moodustamisel takistuseks olema.

Uuringu tulemused näitavad, et segasalkasid ei tohiks käsitleda ühetaolistena ja arvata, et need on kujunenud vaid salga liikmete vastastikuste kasulike suhete tulemusena. Pigem saab kirjeldatud tulemuste alusel väita, et lindude segasalkade moodustamine on paremuselt teine strateegia puhuks, kui liigisisest konkurentsist tingitud hind salkades liialt kõrgeks kasvab. Võõra puudumisel salkades suurendab salkade püsimise stabiilsust just fülogeneetiline mitmekesisus.

Péron, G. (2017), Multicontinental community phylogenetics of avian mixed-species flocks reveal the role of the stability of associations and of kleptoparasitism. Ecography 40: 1-7 doi:10.1111/ecog.02574

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.