Maad katvast neljast miljonist ruutkilomeetrist rabapinnast asub 90% põhjapoolkeral, valdavalt Venemaal, Kanadas, USA-s ja Skandinaavias. Suurima rabade osakaaluga riik maailmas on Soome, kus asub ka kolmandik Euroopa Liidu rabadest. Kui Soomes on kaitse all 14% rabadest, siis Eestis lausa 75%.

Vaatamata suurele osakaalule Maa maismaa pinnast on rabade kaitsevõrgustikesse kaasatus tagasihoidlik ning juba praegu on põllumaade laiendamise, metsa kiirema kasvu soodustamise või turba kaevandamise tulemusena suur osa rabadest muutunud või hävinud.

Eestis on mudatilder rabades varasemast arvukam. / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Rabad on ainulaadse elustikuga ökosüsteemid, mis vajaksid rohkem tähelepanu ka sealse linnustiku tõttu. Seni oli teada, et linnustiku mitmekesisus ja lindude arvukus on Euroopa põhjapoolsetes rabades suurem kui lõunapoolsetes, kuid olid selgusetud seda põhjustavad ökoloogilised tegurid. Rabade linnustik on muutunud koos rabade seisundi halvenemisega, kuid siiani on tähelepanu pälvinud vaid kuivendamisest põhjustatud muutused – on teada, et Soomes on kuivendatud 60% rabadest, Rootsis ja Norras kuivendati 1930–1970 rabasid küll intensiivselt, kuid üle poole rabadest on veel olulise inimmõjuta.

Norra, Rootsi, Soome, Läti ja Eesti rabade linnustiku uuring, milles osalesid Meelis Leivits Tartu Ülikooli geograafia osakonnast ja Agu Leivits Keskkonnaametist, paljastas viimastel kümnenditel toimunud muutused rabade linnustikus. Andmete kogumise ulatus kattis ligikaudu 70% Euroopa rabade pindalast ja võimaldas selgitada rabalindude elupaigaeelistusi – sellel teadmisel on oluline looduskaitseline väärtus.

1981–2014 tehtud loendused näitasid Põhja-Euroopa rabalindude arvukuse vähenemist 40%, kiirusega 1,5% aastas. Suuresti on languse põhjuseks just Soome rabade linnustiku vähenemine 50%, kiirusega 2% aastas; Norra ja Rootsi rabade linnustik vähenes aastatel 1997–2014 20%. Positiivselt eristusid teistest aga Eesti ja Läti, kus suur osa rabadest on kaitse all – rabalindude arvukus kasvas loendusaastatel 40% ehk 1% aastas.

Kui Eesti rabades on varasemast arvukamalt sookurgi (Grus grus), punajalg-tildreid (Tringa totanus), kiivitajaid (Vanellus vanellus) ja mudatildreid (Tringa glareola), siis teistes riikides on arvukamaks muutunud vaid sookurg ja väiketsiitsitaja (Emberiza pusilla) ning valdava osa rabaliikide arvukus on oluliselt vähenenud. Elupaigatunnustest osutusid linnustikku mõjutavateks olulisemateks teguriteks raba avatus ja puude kõrgus – madala puistuga rabas oli linde rohkem; kahlajatele oli aga oluline raba veerežiim ehk mida niiskem, seda rohkem linde.

Raba kuivendamine kiirendab aga metsastumist ja kinnikasvamist ning mitmete linnuliikide kadu. Põhja-Euroopa rabade kaitse alla võtmine, eriti Soomes, kus kuivendamise mõju on suurim, peaks suutma pidurdada viimase 15 aasta kiiret lindude vähenemist. Ka Eesti ja Läti rabasid on kuivendatud, kuid siinsed looduskaitselised sammud pärast 1991. aastat ja liitumist Euroopa Liiduga on olnud tõhusamad.

Autorid rõhutavad, et kuigi toimunud kuivendusjärgsed muutused linnustikus olid eeldatavad ja kuivandamise mõjust on räägitud juba kümneid aastaid, puudus seni väitele usaldusväärne tõestus.

Fraixedas S, Lindén A, Meller K, Lindström Å, Keišs O, Kålås JA, Husby M, Leivits A, Leivits M, Lehikoinen A (2017). Substantial decline of Northern European peatland bird populations: Consequences of drainage. Biological Conservation 214: 223-232 https://doi.org/10.1016/j.biocon.2017.08.025.

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.