Näeme rasvatihase ja isase peoleo sulestikku silmatorkavalt kollase, isase leevikese ja karmiinleevikese oma punasena; linnumäärajates kirjeldatakse erinevate sulestike värvusi, kõrval kinnituseks joonistused. Ka paljud lindude värvust käsitlevad teadusuuringud, eriti sellised, kus ei olnud võimalik teha mõõtmisi täpsete seadmetega ja on lähtutud oma-silm-on-kuningas-põhimõttest, tuginevad inimese poolt antud hinnangutele.

Paraku erineb inimese nägemisvõime teiste selgroogsete omast, suutmata näiteks näha ultraviolett, infrapunast ja polariseeritud valgust. Seepärast – kas inimsilm suudab eristada sulestiku värvinüansse tõeselt ja kas linnumäärajates värvikirjelduste juures olevate joonistuste värvid on tõetruud? Kas inimese silm suudab tajuda lindude sulestiku värvierinevusi, mis võivad mängida olulist rolli liigi ökoloogia mõistmisel?

Siniseid sulestikuelemente tajub inimese silm halvasti. Indigolind (Passerina cyanea). / Foto: Greatblue1, Flickr.com

Inimese nägemisvõime kontrollimiseks mõõtsid Illinoisi ülikooli teadlased muuseumikogudes olevate linnusulgede värviparameetreid spektrofotomeetriga. Seejärel pildistasid nad suled standardsetes valgustingimustes, mõõtsid värvid digifotodelt ja linnumäärajate joonistustelt. Nii digifotod kui ka joonistused on kallutatud inimese nägemisvõimest, kuna fotoaparaatidesse paigutatud sensorid üritavad salvestada pildi just nii nagu inimsilm näeb, eemaldades piltidelt ultraviolett ja infrapunase valguse; määrajates olevad joonistused lähtuvad aga kunstniku silmast.

Kokku mõõdeti 73 erinevat sulestiku elementi nii sinise, punase, kollase, pruuni, musta, valge kui ka halli sulestikuga liikidel, keda oli kokku 14. Kuigi määrajates olevate joonistuste värvid erinesid eriti just sulestiku sinakate toonide puhul oluliselt päris sulgede omadest, andsid kolm erinevat mõõtmist summaarselt kõiki mõõdetud värviparameetreid arvestades suhteliselt sarnase tulemuse. Sellest võib järeldada, et vähemalt inimsilmale nähtava valguse spektris suudame lindude sulestiku värvinüansse suhteliselt täpselt tajuda.

Viirpugu-säälik (Cardellina canadensis) oli üks liik, kelle sulestiku värvi uuriti. / Foto: Jerry Ting, Flickr.com

Siiski ei ole inimese silm piisavalt täpne tegemaks järeldusi sulestiku värvuse kohta ökoloogia, evolutsiooni ja nägemisökoloogiaga seotult: isendi edukuse võivad määrata sulestiku värvuse detailid, mida inimese silm näha ei suuda. Me ei tea, näiteks kuidas võivad mõjutada inimesele niinimetatud nähtamatud värvid lindude partnerivalikut, varjevärvust ja kisklusriski, kuidas muutub nähtamatu värv erinevates valgustingimustes – samas on kõik need nägemisökoloogilised küsimused olulised värvide rolli mõistmiseks nii liigisisese kui ka liikidevaheliste suhete kujunemisel.

Bergeron ZT, Fuller RC (2018). Using Human Vision to Detect Variation in Avian Coloration: How Bad Is It? The American Naturalist 191:269-276. https://doi.org/10.1086/695282

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.