Paljude linnuliikide ja inimese sigimiskäitumine on sarnane: moodustuvad paarid, sageli ollakse partnerile truud aastaid ning kasvatakse koos üles mitmeid järglasi. Selliselt toimetavaid linnuliike nimetatakse sotsiaalselt monogaamseteks. Siiski on DNA-uuringutest selgunud, et ligi 90% näiliselt truudest linnuliikidest ei ole seda ning neil on ka paarivälised suhted (PVS). Isaslinnu kasu võõra emase mune viljastada on lihtne mõista – nii suurendab ta enda järglaste arvu, emaslinnu kasu peitub aga järglaste geneetilise mitmekesisuse suurenemises.

Kas seda linna rasvatihase pesas koorunut asub toitma tema bioloogiline isa või on tegu paarivälisest suhtest sigitatud pojaga? / Foto: Marko Mägi

Kuigi on teada, et PVS-i sagedus sõltub keskkonnast – heas elupaigas on rohkem isendeid ja seetõttu on ka võimalikud kokkupuuted naabritega sagedasemad – on seni keskkonnatingimuste mõju PVS-ile suhteliselt vähe uuritud. Näiteks linna ja maapiirkonna linnupopulatsioonid erinevad nii demograafia, sigivuse kui ka käitumise osas: linnas on kurnad väiksemad ja poegi vähem ning sageli on pojad väiksemad, kui metsas elavatel liigikaaslastel.

Ungaris linna ja maapiirkonna rasvatihaste sigimist uurides selgus, et lindude PVS-i sageduses on suur erinevus. Vanemluse kindlaks tegemiseks koguti kolme aasta jooksul DNA-proovid nii vanalindudelt, nende poegadelt kui ka koorumata jäänud munadest. Selgus, et linnas oli igas teises pesas (49%) kasvamas ka vähemalt üks võõra isase viljastatud poeg, metsas aga igas neljandas (24%). Küll aga ei olnud suurt erinevust võõra isasega soetatud poegade arvus: linnapesades oli selliseid poegi 21%, metsas 17%. Sellest võib järeldada, et linnastudes sagenevad oluliselt paarivälised suhteid, kuid sellistesse suhetesse kaasatud emaslinnud käituvad sõltumata keskkonnast siiski sarnaselt.

Ka mõnel mittevärvulisel, näiteks kanada laglel (Branta canadensis) ja põhja-tanukullil (Accipiter cooperi), on täheldatud linnas sagedasemat PVS-i. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid: näiteks on linnades pesitsustihedus 30% suurem, seega on rohkem võimalusi liigikaaslastega lävida. Ka võimaldab linnade tehisvalgustus tegutseda tavapärasest kauem ning tõenäosus võõraga kohtuda on kõrgem, lisaks hakkavad isased tehisvalguses varem laulma – sellised isendid on aga emastele atraktiivsemad. Sagedasem PVS linnades võib olla seotud ka toiduga: kuna linnas on väärtuslikke röövikuid vähe, peavad isaslinnud nende leidmiseks rohkem aega kulutama ning ei saa territooriumile sattunud võõrastega tegeleda. Linnas on suurem ka lähisugulasega paarumise oht, mistõttu on emaslinnul kasulik riskide hajutamiseks paaruda mitmete isastega. PVS-i sagedust seostatakse ka sotsiaalse hierarhiaga – paarudes võõra isasega võib emaslind sotsiaalses hierarhias tõusta, kusjuures linnas on sotsiaalselt madalal positsioonil oleva isaslinnuga paari moodustamine tõenäolisem kui metsas.

Kuid lisaks eelnevale ei saa välistada, et linna ja metsa asuvad elama erineva isiksustüübiga rasvatihased – emaslinnu valmidus paarituda võõra isasega tuleneb isiksustüübist. Seega on võimalik, et promiskuiteet (järjestikune sigimine erinevate partneritega) on seotud tunnustega (näiteks uuriv käitumine ja innovaatilisus), mis toovad edu linnakeskkonnas.

Teadmised linna ja metsalindude sigimise erinevusest avardavad teadmisi loomade käitumisökoloogiast ja on abiks ka looduskaitseliselt – linnakeskkond sarnaneb killustunud loodusmaastikuga ning seal toimuvaid protsesse mõistes on võimalik neid rakendada looduskaitses nii vabas looduses kui ka üha linnastuvas maailmas.

Pipoly I, Szabó K, Bókony V, Preiszner B, Seress G, Vincze E, Schroeder J, Liker A (2019). Higher frequency of extra-pair offspring in urban than forest broods of great tits (Parus major). Frontiers in Ecology and Evolutio 7:229, doi: 10.3389/fevo.2019.00229

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.