Põllupidamise algusaegadest oleme sunnitud jagama saaki sellest osa saada soovivate kahjuritega nii seente, limuste, putukate, imetajate kui ka lindude seast. Linnud on neist ühed silmatorkavamad, sest erinevalt teistest on nende põllule saabumine ja lahkumine (sageli suurte parvedena) kergesti jälgitav. Lindude tõrjumine põldudelt on kulukas ja aeganõudev.

Viimastel kümnenditel on intensiivpõllumajanduse tõttu vähenenud lindude arvukus nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Lindude kaitsmine põllumaadel on keeruline, sest nende hulgas on linnuliike, kes tekitavad saagile olulist kahju, kuid on ka palju kahjuritest toituvaid liike, kes võivad saagile hästi mõjuda. Paraku on uuringuid, mille fookuses on samaaegselt lindude põhjustatud kahju ja biotõrjest saadav kasu, väga vähe, kuid need on olulised põllumehele otsustamaks, kas ohjata linde või kaitsta saaki kemikaalidega kahjurputukate eest.

Maasikad kuuluvad mitmete lindude menüüsse. / foto: Chris Hall, Flickr.com

Kalifornia rannik USA-s on klimaatiliselt soodne piirkond mitmete kultuuride kasvatamiseks ning suured maasikapõllud annavad seal saaki kuus kuud aastas. Just seal mõõtsid teadlased lindude kasu ja kahju iganädalaselt kuuel maasika mahepõllul, kattes selleks osa peenraid võrguga – nii ei pääsenud maasikaid sööma linnud, küll aga väikesed selgrootud.

Arvukaimateks põldudel toitujateks olid aed-karmiinleevike (Haemorhous mexicanus), välusidrik (Junco hyemalis) ja ameerika sabatihane (Psaltriparus minimus), putuktoidulistest olid arvukaimad suitsupääsuke (Hirundo rustica), must-ojatikat (Sayornis nigricans) ning ameerika kaljupääsuke (Petrochelidon pyrrhonota), maasikasööjatest aed-karmiinleevike ja kuldsiisike (Spinus tristis).

Võrguga kaetud peenarde saagikuse võrdlus peenardega, millele lindudel oli vaba ligipääs, näitas, et lindude kasu ja kahju oli tasakaalus – linnud vähendasid maasikate putukakahjustusi 3,8% (putukakahjustuste hulk võrguga kaetud peenardel oli 27,4%, katmata peenardel 23,6%), kuid samas kahjustasid ise 3,2% maasikatest. Seega ei ole vähemalt Kalifornia maasikakasvatajatel otsest põhjust kulutada raha, energiat ja aega lindude peletamisele.

Lisaks selgus, et linnukahjustusi leevendas loodusmaastiku säilitamine – mida rohkem oli maasikapõllust kilomeetri raadiuses säilinud poollooduslikke alasid, seda suurem oli sealne lindude liigirikkus, tõusis putuktoiduliste liikide osakaal ja vähenes maasikaid kahjustavate liikide arv. Samas oli ka teadlikult oma põllumaid hekkide ja taimeribadega rikastanud või erinevaid vilju kasvatavate talunike maasikapõldude linnustik arvukam ja liigirikkam – oli rohkem nii putuktoidulisi kui ka maasikaid söövaid linde.

Maasikapeenrad Kalifornia rannikul. / foto: Harold Litwiler, Flickr.com

Osadel põldudel kasutati ka linnupeleteid, kuid neil põldudel oli putuktoidulisi linde vähem ja isegi kui põldu ümbritses mitmekesine maastik, nokkisid linnud neil põldudel siiski rohkem maasikaid. Tõenäoliselt on see tingitud sellest, et teatud piirkonnad on lindudele soodsamad ja nad kasutavad neid põlde peletusest hoolimata, kuid teiseltpoolt vihjab see ka peletusmeetodi vähesele tõhususele.

Kuigi ametlik soovitus maasikakasvatajatele linnukahjustuste vähendamiseks on vähendada põlde ümbritseva loodusmaastiku osakaalu, näitavad uuringu tulemused hoopis vastupidist – Kalifornia maasikapõlde ümbritsev mitmekesine maastik soosib lokaalset liigirikkust ja aitab vähendada maasikaid söövate lindude rohkust. Selle teadusuuringu taustal on igal maasikakasvatajal võimalik enne tõrjemeetmete rakendamist vaagida lindudest saadavat kasu ja kahju.

Gonthier DJ, Sciligo AR, Karp DS, Lu A, Garcia K, Juarez G, Chiba T, Gennet S, Kremen C (2019). Bird services and disservices to strawberry farming in Californian agricultural landscapes. Journal of Applied Ecology 56: 1948– 1959. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13422

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.