Kliima soojenedes on mitmed liigid levinud põhjapoolsetele aladele. Mesilasenäpi (Merops apiaster) levimist põhjasuunas piiras seni juulikuine 21 °C samatemperatuurijoon (mis on mõjutanud nende põhiliste saakobjektide putukate rohkust), kuid kuna viimatinimetatu on samuti nihkunud, on viimastel kümnenditel liik Kesk-Euroopas levinud (või taaslevinud) aladele 47-st laiuskaraadist põhjas – seda tõenäoliselt just soojenenud kliima ja muutunud põllumajanduse tõttu. Kuigi Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjoni andmetel on ka Eestis viimasel kümnel aastal mesilasenäppe varasemast sagedamini nähtud, ei ole seda liiki meil pesitsemas veel leitud. Lätis on mesilasenäpp haruldane, kuid siiski juba regulaarne pesitseja.

Mesilasenäpi põhitoiduks on putukad. / Foto: Cimino Del Bufalo, Flickr.com

1990. aastatel asusid mesilasenäpid pesitsema Saksamaale, kus arvukus kasvas kiiresti. Tänaseks on Kesk-Saksamaa (u 51°N) asurkonnas üle tuhande pesitseva paari. Uued tekkivad asukonnad annavad võimaluse uurida rändekäitumise muutusi – näiteks kas järgitakse traditsioonilisi rändeteid, aegu ja lennatakse teiste liigikaaslastega samadele talvitamisaladele või kujunevad uusasukatel välja uued rändeteed ning talvitamisalad. Laia levilaga linnuliikide puhul on erinevate rändeteede ja talvitamisalade kasutamine tavaline. See tuleneb ilmselt viimasest Jääajast, mil side sama liigi erinevate asurkondade vahel katkes ja kasutusele võeti erinevad, vaatamata jää taandumisele tänini säilinud rändeteed.

Geolokaatoritega jälgitud Saksamaa mesilasenäppide rändekäitumist võrreldi Portugali ja Bulgaaria asurkonna rändega. Uuringust selgus, et Portugali mesilasenäpid kasutasid läänepoolset rändeteed ja talvitasid Lääne-Aafrikas (Gambias, Senegalis, Nigeerias), Bulgaaria omad aga kasutasid idapoolset, talvitudes Lõuna-Aafrikas. Ka Saksamaa mesilasenäpid suundusid Aafrikasse mööda läänepoolset rändeteed ning nende teekond kattus vaid osaliselt Portugali liigikaaslastega: Vahemere ületasid nad Portugali liigikaaslastest idapoolt ning lendasid seni ornitoloogidele teadmata Euroopa mesilasenäppide talvitamisaladele Ghanas, Togos, Nigeerias, Gabonis, Kongo Vabariigis ja Angola põhjapiirkonnas. Bulgaaria liigikaaslastest olid Saksamaa mesilasenäpid aga täielikult eraldatud (vt joonist). Kuigi Saksmaa mesilasenäpid asusid rändele Bulgaaria liigikaaslastega sarnasel ajal, Portugali linnud aga 2–4 nädalat neist varem, oli märkimisväärne asurkondade rändepikkuste erinevus – kui Portugali mesilasenäpid läbivad keskmiselt 3730 km, siis Saksamaa omad 6360 ja Bulgaaria 7550 km.

Erinevate mesilasnäppide asurkondade rändeskeem. Musta joonega ümbritsetud ring tähistab pesitsusala, jooned rändeteed, Aafrikas asuvad ovaalsed alad talvitamispiirkondi (Hahn et al. 2019 järgi).

Seega, kuigi Saksamaa mesilasenäppide käitumises on sarnasusi nii lääne- kui ka idapoolsete liigikaaslastega, ei puutu nad rändel kokku kummagi asurkonna esindajatega ning talvitamisalad kattuvad vaid osaliselt Portugali liigikaaslastega. Tulemused viitavad, et lokaalsete asurkondade rände ajastamine sõltub siiski eelkõige ajaloolistest pärandist ja kohalikest oludest, sest geneetilised erinevused Euroopa mesilasenäppide asurkondade vahel on väikesed. Just arvukate liikide uued asurkonnad on heaks looduslikuks katselaboriks lindude rände uurimisel – nende abil saadakse täpsemaid andmeid liikide levimise kohta soojenevas kliimas, mis omakorda tagab paremad otsused keskkonnaküsimustes ka ohustatud liikide kaitsmisel.

Hahn S, Alves JA, Bedev K, Costa JS, Emmenegger T, Schulze M, Tamm P, Zehtindjiev P, Dhanjal‐Adams KL (2019). Range‐wide migration corridors and non‐breeding areas of a northward expanding Afro‐Palaearctic migrant, the European Bee‐eater Merops apiaster. Ibis. doi:10.1111/ibi.12752

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.