Üksiku linnu tekitatud kahju viljapõllult nokitud tera või pesaehituseks lillepeenralt korjatud pesamaterjali näol on tühine. Kuid linnu kohtumisel lennukiga võib hind olla kõrge – mängus on inimeste elud ja lennuki kõrged hoolduskulud. Seepärast on lennuohutuse tagamisel lindude tegevuse, rände ja käitumise jälgimine väga oluline ning lennuväljadel töötavad sageli ornitoloogid.

Siiski toimub igal aastal tuhandeid lindude ja lennukite kokkupõrkeid, kuna kõrgustes lendavad linnud ei hooli lennukite õhukoridoridest ning lennuki kiiruse tõttu ei ole pilootidel lindu märgates halvima ärahoidmiseks võimalik reageerida. Näiteks registreeriti USAs aastatel 1990 – 2015 linnu ja lennuki kokkupõrkeid 169 856. Uuringud maanteedel on kinnitanud, et kuna masinad liiguvad sageli kordades kiiremini lindude looduslikest vaenlastest, võib õnnetuste põhjuseks olla ka linnu võimetus hinnata läheneva objekti kiirust. Lennukite puhul ei olnud aga sarnaseid uuringuid veel tehtud.

Sarviklõoke on osav lendaja, kuid satub teistest lindudest lennuki ette sagedamini. / foto: Evan Jenkins (https://www.flickr.com/photos/evanjenkins/)

Lindude suurus ja lennuosavus on erinevad, seepärast huvitas teadlasi, kas linnu mõni välistunnus ennustab ette sattumist lennuki teele? Teadlased analüüsisid USA seitsme suure lennuvälja (teiste seas ka näiteks New Yorki JFKd), millest igaüht väisab aastas üle 17 miljoni reisija ning kokku läbib neid lennujaamu aastas üle 300 000 lennuki, aastate 2010 – 2015 lindude poolt põhjustatud õnnetuste statistikat. Analüüsiti kokkupõrkeid, mis toimusid lennuväljast 8 kilomeetri raadiuses ja madalamal kui 457 meetrit, kuna just selles kõrguses toimub 82% kõikidelt kokkupõrgetest. Teadlased arvestasid sealjuures ka lindude kehaparameetreid (kehakaalu, tiibade mõõtmeid, silma ja aju suurust) ning kõrvutasid neid kokkupõrke tõenäosusega.

Teistest tunnustest ennustas üle kahe korra paremini kokkupõrke tõenäosust tiiva eripind (wing loading) ehk tiiva pindala ja kehakaalu suhe, mis iseloomustab linnu võimet pöörata tiiba sõltuvalt kehakaalust. Nii on näiteks rasked, väikeste tiibadega liigid suure tiiva eripinnaga, mistõttu nad lendavad suhteliselt kiiresti, kuid ei ole osavad õhus manööverdama. Kuna linnu võime õhus manööverdada on parem väikese tiiva eripinnaga liikidel – näiteks pääsukestel – eeldati, et just sellised liigid satuvad ka harvem õnnetustesse. Üllatuslikult selgus aga, et osavate lendajatega juhtus õnnetusi hoopis sagedamini. Nii olid kokkupõrgete niinimetatud pingirivi eesotsas osavad lendajad nagu sarviklõoke (Eremophila alpestris; 406 juhtu), händ-ruugetuvi (Zenaida macroura; 227), kuldnokk (Sturnus vulgaris; 127), suitsupääsuke (Hirundo rustica; 122) ja ameerika tuuletallaja (Falco sparverius; 121). Vähem osavatest lendajatest olid kokkupõrked sagedasemad kodutuvi (Columba livia; 32), ida-niiduturpiaali (Sturnella magna; 31), punasaba-viu (Buteo jamaicensis; 26) ja kalakotkaga (Pandion haliaetus; 13); kõige raskem lennuki ette jäänud lind oli üks kaljukotkas (Aquila chrysaetos).

Kodutuvid on linnades sagedased, kuid lennukite ette ei satu nad väga sageli. / foto: Chris Saulit (Flickr.com)

Sellist esmapilgul ebaloogilist tulemust võib seletada tõigaga, et kehvemad manööverdajad lendavad keskmisest kiiremini, mis arvestades lennuki kiirust võib neile lennukiga samas suunas lennates anda veidi rohkem aega ohu märkamiseks. Kuid on ka võimalik, et halvemad lendajad hirmutatakse lennuväljadelt suurte lindudena (näiteks kanada lagle (Branta canadensis)), kes võivad põhjustada lennukile tõsist kahju, teadlikult eemale, mistõttu on lennuvälja vahetuses läheduses kehvemalt manööverdavaid linde vähem. Veel on tõenäoline, et kehvemate lendajate lendu tõusmiseks vajalik suur energiakulu võib vähendada kokkupõrke tõenäosust – energia kokkuhoiuks võivad sellised liigid jääda paigale ning sellega kokkupõrget vältida.

Fernández-Juricic E, Brand J, Blackwell BF, Seamans TW and DeVault TL (2018). Species With Greater Aerial Maneuverability Have Higher Frequency of Collisions With Aircraft: A Comparative Study. Frontiers in Ecology and Evolution 6:17. doi: 10.3389/fevo.2018.00017

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.