Suurte haneparvedega puutume Eestis kokku kaks korda aastas – sügisel, kui haned lendavad lõunasse talvitama, ja kevadel, kui nad suunduvad põhjapoolsetele pesitsusaladele. Ränne on lindude elus üks ohtlikumaid ja energiakulukamaid ettevõtmisi ning nõuab vahepealseid toitumispeatusi. Eriti kevadrändel on hanedel pesitsusaladele jõudmiseks vajalik koguda teelt kaasa rasvavarud, mis võimaldaksid edukamat pesitsust. Suurepäraselt sobib selliseks nn tankimiskohaks põllumaa, kus kevadeti tärkab värske ja energiarikas taimestik. Paraku ei kasvata põllumehed vilja hanede nuumamiseks ning rändel olevate hanede poolt tekitatud kahju ulatus võib olla märkimisväärne.

Norras Teravmägedel pesitsevate ning Taanis, Belgias ja Hollandis talvitavate lühinokk-hanede (Anser brachyrhynchus) arvukus on viimastel kümnenditel Taanis ja Norras toimunud intensiivse sügisese hanejahi tulemusel küll langenud, kuid on jätkuvalt suurem põllumeeste taluvuspiirist – 2016. aastal loendati 74 000 lühinokk-hane, mis on viiendik rohkem kahjude vähendamiseks soovituslikust 60 000-st. Norra põllud asuvad lühinokk-hanede rändetee keskel ja on hanedele sobilikud peatuskohad.

Hanekahjude vähendamiseks soovitavad Norra teadlased viivitada kevadel kõrrepõldude kündmisega, sest need on hanedele atraktiivsed peatuspaigad. / foto: Stevie Smith (Flickr.com)

Kui suurt kahju aga põldudel peatuvad haned tekitavad? Sõltuvalt asukohast ja haneliigist on hinnangud erinevad. Kesk-Norras, kus peatub peaaegu kogu Teravmägedel pesitsev lühinokk-hanede asurkond aprilli teisest poolest mai keskpaigani, uuriti neljal järjestikusel aastal kevadrändel olevate lühinokk-hanede tekitatud kahjusid aladel, kus kasvatatakse heina kariloomadele mõeldud silo valmistamiseks. Selleks eraldati varakevadel, enne hanede saabumist heinamaadel osa väiksemaid alasid võrguga, et piirata seal hanede toitumist, ning võrreldi muutusi hanedele ligipääsetavate aladega.

Kogutud andmed näitasid, et sõltuvalt aastast ja heinamaast varieerus kahjude määr oluliselt. Katsealadelt lühinokk-hanede väljaheiteid loendades – meetod, mida kasutatakse hanekahjustuste hindamiseks – selgus, et võrguga eraldatud aladel oli hanerohketel põldudel kahjustusi 75–78% vähem ja esimene niide 31% suurem, kuid samas ei mõjutanud kahjustused sama ala teise niite saagikust. Väheste hanekahjustustega põldudel puudusid võrguga eraldatud aladel hanekahjustused aga sootuks.

Tulemused näitasid ka, et teatud piirkonnad on hanedele meelepärasemad ning seetõttu kannavad mõned põllumehed teistest oluliselt suuremaid kahjusid. Seda arvesse võttes oleks võimalik rakendada senisest tõhusamaid toetusmeetmeid – Norra põllumehed ei ole praeguste toetusmeetmetega sugugi rahul –, kuid meetmete rakendamise teeb keerukaks kahjustuste erinevus aastate ja heinamaade vahel. Küll aga pakuvad uuringu autorid kahjustuste vähendamise meetmena välja kõrrepõldude kevadkünniga viivitamise, sest sellised alad on hanedele atraktiivsed ja võivad hanesid tärkavalt heinamaalt eemale meelitada.

Olsen AKB , Bjerke JW, Tombre IM (2017). Yield reductions in agricultural grasslands in Norway after springtime grazing by pink-footed geese. Journal of Applied Ecology 54: 1836–1846. doi: 10.1111/1365-2664.12914

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.