Kuigi plii looduslik kontsentratsioon on väga madal, kasvab see inimtegevuse tulemusena sihipäraselt. On teda, et peaaegu 100% õhu kaudu inimorganismi sattunud pliist talletub ja võib mõjutada tervist. Kahjustuste ulatus sõltub organismist ja mürgistuse määrast, kuid sõltumata kontsentratsioonist on plii ohtlik kõikidele.

Üha sagedamini tuleb ette inimese põhjustatud loomade raskemetallimürgistusi. Arvatakse, et röövlinnu organismi satub plii toidu või veega, näiteks pliimoonaga kütitud jahipraaki süües, saastunud veekogudest saaki püüdes või kalastusel kasutatavate pliiraskuste juhuslikul neelamisel. Lõplikku selgust siiski ei ole. Tööstuspiirkondades pesitsevate lindude organismi võib plii sattuda ka sissehingatava õhuga, kuhu see satub näiteks kivisöel töötavate elektrijaamade heitmetest või pliikaevandustest. Organismi sattununa võib plii põhjustada linnul uimasust, seedekulgla talitluse halvenemist, anoreksiat, oksendamist, aneemiat, rakutalitluse häireid ja neuroloogilisi kahjustusi, mille tulemusel lind nõrkeb või jääb pimedaks.

Valgepea-merikotkas toitub valdavalt kaladest. / foto: Susan Newgewirtz, Flickr.com

Põhja-Ameerikas pesitsevate kuningviu (Buteo regalis), kala- (Pandion haliaetus) ja kaljukotka (Aquila chrysaetos) ning valgepea-merikotka (Haliaeetus leucocephalus) poegade verest plii-isotoope uurides õnnestus selgitada, kuidas plii poegade organismi jõudis. Just veri annab ülevaate pesa ümber toimuvast, kuna lühikese elu jooksul saab plii pesapoegadesse jõuda vaid pessa toodava toidu või õhu kaudu.

Uuringus võrreldi sama pesakonna poegade verd. Eelnevalt oli teada, et kui pesakonna poegade vereanalüüs erineb, on põhjust eeldada plii sattumist poja organismi koos toiduga (toidupalades olevad pliitükid ei pruugi kõigi poegade kõhtu jõuda); kui aga kõigi pesakonna poegade veri on sarnane, võib arvata plii sattumist poegade organismi õhu kaudu.

Viie aasta jooksul kogutud vereproovid näitasid, et toidu kaudu said pliimürgistuse kuningviu ja kalakotka pojad. Kuningviu pesad asuvad piirkonnas, kus suslikute küttimine pliimoonaga on igapäevane; saastunud korjustest toituvad aga viud. Pesitsevate kalakotkaste organismi võib plii jõuda reostunud veekogudest, kuna pesitsusajal toituvad kalakotkad eranditult kalast. Valgepea-merikotka ja kaljukotka poegade organismi sattus plii ilmset õhu kaudu. Valgepea-merikotkas toitub küll kaladest, kuid lisaks imetajatest, roomajatest ja veelindudest.

Kuningviud saavad pliimürgistuse pliimoonaga kütitud närilistest./ foto: Yamil Saenz, Flickr.com

Märke toiduga saadud mürgistusest oli ka mõnes kaljukotka pesas, mida võib seletada küttimisega. Kui näiteks Alaskal on lindude pesitsushooajal küttimine piiratud, kütitakse Montanas, Kalifonias ja Arizonas oravaid ning ümisejaid just pliimoonaga – see võib olla ka kaljukotka mürgistuse piirkondliku erinevuse põhjuseks.

Tegu on ühe esimese uuringuga, mis heidab valgust röövlindude organismi jõudva plii päritolule ning on teada, et vähemalt pesitsusperioodil satub plii röövlinnu organismi inimetegevuse tulemusel saastunud toidust, mitte õhuga sisse hingates.

Katzner TE, Stuber MJ, Slabe VA, Anderson JT, Cooper JL, Rhea L, Millsap BA (2018). Origins of lead in populations of raptors. Animal Conservation 21: 232-240. doi:10.1111/acv.12379

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.