Vahemere-äärse rabapistriku (Falco peregrinus) asurkonna kasvu on seostatud kõnnupistiku (F. biarmicus) taandumisega Itaalias. Kuigi laia levila tõttu ei ole liigid globaalselt ohustatud, on mõlema liigi arvukus siiski madal: kõnnupistrikke on Itaalias 123–147 paari, rabapistrikke 700–800 paari. 1980. aastatel rabapistriku arvukus pestitsiidide tõttu kahanes, kuid nende keelustamisest alates on liigi arvukus jõudsalt kasvanud.

Sageli jahivad kõnnupistrikud kultuurmaastikel elutsevaid linde. / foto: Ian White, Flick.com

Liigid on sarnased nii kehaehituselt kui ka käitumiselt, mõlemad pesitsevad kaljudel ja toituvad avamaastikel. Kahe pistrikuliigi kontaktide põhjal – liigid konkureerivad eelkõige kaljudel asuvate pesitsuskohtade pärast – võiks arvata, et kasvult veidi väiksem rabapistrik tõrjub kõnnupistriku elupaigast välja. Siiski selgus 12 aastat kestnud uuringust, et liikide kooseksisteerimise määravad hoopis biootilised tegurid ning konkurentsis tõrjub rabapistrik kõnnupistriku vähemsobilikesse kohtadesse, järskudele, metsast kaugematele nõlvadele. Kuigi kahe liigi konkurents mõjutab kõnnupistrikku eelkõige lühiajaliselt, on pikas perspektiivis olulised ka muutused maakasutuses.

Tulemused näitasid, et kaks liiki kasutavad küll sarnast elupaika, kuid rabapistriku agressiivsem käitumine tõrjub kõnnupistriku kõrgematel kaljudel olevatest eelistatud pesitsuspaikadest minema. Seejuures on kõnnupistrik suurema ökoloogilise taluvusega, suutes pesitseda ka järskudest kaljudest kaugemal asuvatel madalamatel savistel nõlvadel. Siiski võib toitumisaladest kaugemal pesitsemine tähendada suuremat energiakulu ja väiksemat pesitsusedukust.

Rabapistriku looduslikud pesapaigad asuvad järskudel kaljunõlvadel. / foto: James White, Flickr.com

Kahe pistrikuliigi kooseksisteerimine on võimalik vaid juhul, kui mõlemale on piisavalt ressursse. Liikide suhte muutumisel või ka näiteks ühe liigi kadudes võivad muutuda suhted kogu ökosüsteemi toiduahelas. Võib arvata, et tulevikus kahaneb kõnnupistriku arvukus veelgi, kuna prognoositavalt on aastaks 2030 üle 70% senistest aladest hävinud või muutunud. See tähendab kõnnupistrikule sobilike alade kahanemist ning rabapistrikule levila nihkumist.

Mõlema pistrikuliigi arvukust ohustavad muutused maakasutuses (eelkõige aladel, mida liigid samaaegselt kasutavad), linnastumine ja põllumaade hülgamine. Need tähendavad mõlemale liigile toitumisalade kadumist. Kuigi linnastumisel on liikide levikule positiivsed mõjud, võib metsaraie eriti kõnnupistriku pesitsuspaiku muuta. Seega on kahe pistrikuliigi konkurentsil liikide arvukusele lühiajaline, maakasutuse muutusel aga oluline pikaajaline mõju. Kõnnupistrikule on see rängem kui rabapistrikule.

De Rosa D, Di Febbraro M, De Lisio L, De Sanctis A, Loy A (2018). The decline of the lanner falcon in Mediterranean landscapes: competition displacement or habitat loss? Animal Conservation. doi:10.1111/acv.12430

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.