Miljardid linnud läbivad lühemaid või pikemaid, ka kuni tuhandekilomeetriseid vahemaid. Õhuruumi kasutatakse ka nii tsiviil- kui militaarlendudeks ning kuna liiklus muutub järjest tihedamaks, on üha olulisem ennetada lennukite ja lindude kokkupõrkeid, mis lähevad igal aastal maksma miljardeid eurosid ning võivad halvemal juhul lõppeda ka inimohvritega.

Madalalt lendavad linnud on eriti ohtlikud kiirelt lendavatele reaktiivhävitajatele. / foto Arnaud Lerondeau, Flickr.com

On teada, et lennuliiklus häirib lindude tavapärast elurütmi ning suurim kokkupõrkerisk on madalalt rändavatel lindudel, kuna startides on lennukimootorite võimsus ja ka kiirused suuremad. Seega on suuremas ohus madalal lendavad lennukid, suurte kiiruste tõttu just militaarlennud: aastatel 1950–1999 kaotasid 32 riigi armeed lindudega kokkupõrgete tõttu kokku 286 lennukit.

Iisraelis suunati 1983. aastal radarid ja ornitoloogid nn linnukatku tsoone (ingl_bird-plagued zones_) jälgima – need on alad, mida läbisid suured rändlinnud (valge-toonekurg (Ciconia ciconia), pelikan (Pelecanus onocrotalus) ja haukalised (Accipitriformes)) ja kus kokkupõrkerisk oli kõrgeim. Peale tsoonide jälgimise alustamist ja hoiatuste edastamist lennujuhtidele langes kokkupõrgete arv 81%. Viimastel kümnenditel on lisaks tavapärastele meetoditele lennuväljadel linde peletada ja maastikku lindudele sobimatuks kujundada ohu ennetamiseks Euroopa ja Lähis-Ida riikide õhujõud ühiselt arendanud lindude rändeökoloogiale ja ilmaennustusele tuginevat hoiatussüsteemi BIRDTAM.

Põhja-Euroopa pesitsusaladelt lendab Aafrika suunas talvitama hinnanguliselt 2,1 miljardit laululindu, olulisim rändetee kulgeb Siberist ja Skandinaaviast Lääne-Euroopa suunas, ületades ka Eestit. Hollandi, Belgia, Saksamaa, Poola ja Iisraeli õhujõudude andmed näitavad, et võrreldes teiste riikidega on BIRDTAM-i kasutuselevõtu järgselt reaktiivhävitajate kokkupõrgete arv lindudega vähenenud 45% (7,5 vs 4,1 juhtu 10 000 lennutunni kohta (h^-1), rahaline kahju 10–11 vs 1–4 miljonit dollarit). Kokku on loetletud riikide armeed kaotanud alates 1950. aastatest lindude tõttu 37 reaktiivhävitajat, uuringuperioodil kaotatud 11-st on aga pärast aastat 2000 kaotatud aga vaid üks. Kui 1970. aastatel, pärast esialgse hoiatussüsteemi rakendamist langes kokkupõrgete sagedus seitsmele 10 000/h^-1, siis tänaseks on see näitaja 0,9–1,1. Valdav osa (86%) kokkupõrgetest toimub suhteliselt maapinna lähistel kuni 610 m kõrgusel, mis ühtib ka tsiviillennunduses registreeritud andmetega.

Lennuväljade lähedusse sattuvad linnud ohustavad ka tsiviillennukeid. / foto: Victor, Flickr.com

BIRDTAM-i riigid kasutavad ohu hindamiseks 8-pallist skaalat, mis põhineb radari abil saadud lindude arvukusele õhuruumis. Kõikides riikides kehtib väärtuste puhul alla viie väike kokkupõrkerisk (<10 lindu/km³) ja lendude toimumine sõltub lokaalsetest oludest. Lähtuvalt riigist rakenduvad aga kõrgematel väärtustel militaarlendudele olulised piirangud või keelud ja nii näiteks on Belgias keelatud pilootidel startimine väärtuse 5–8 korral (8 = õhuruumis on üle 80 linnu/km³). Enamasti tuleb piiranguid ette lindude rändeperioodil kevadel ja sügisel, mil tipphetked on märtsis ja oktoobris: nii on olnud 10–14% oktoobriöödest, kui toimub paljude lindude aktiivne ränne, hävitajatel lendamine keelatud; seevastu suvel ja talvel ei ole piiranguid kunagi kehtestatud.

Tulevikus loodetakse BIRDTAM-süsteemi ornitoloogide, vabatahtlike ja meteoroloogide koostöös veelgi täiustada, senine erinevate valdkondade koostöö on andnud märgatava tulemi.

van Gasteren H, Krijgsveld KL, Klauke N, Leshem Y, Metz IC, Skakuj M, Sorbi S, Schekler I, Shamoun‐Baranes J (2019). Aeroecology meets aviation safety: early warning systems in Europe and the Middle East prevent collisions between birds and aircraft. Ecography. doi:10.1111/ecog.04125

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.