Veel pool sajandit tagasi arvati, et tööriistu on võimeline kasutama ainult inimene. Tänaseks aga teame, et mitmedki linnuliigid oskavad toidu otsimisel abivahendeid, näiteks oksi, kasutada: tuntuimad neist on vareslased (uuskaledoonia vares (Corvus moneduloides)), kuid ka papagoid (kea (Nestor notabilis), tanimbari kakaduu (Cacatua goffini)) ja puukoristaja (Sitta europaeus); pasknäärid (Garrulus glandarius) ja künnivaresed (Corvus frugilegus) looduses tööriistu ei kasuta, samas on nad neid kiiresti kasutama õppinud tehistingimustes.

Lisaks eelmainitud liikidele võib keskmiselt intelligentsemaks pidada ka tihaseid, kes suudavad kiiresti omandada uudseid toitumisvõtteid, jättes meelde näiteks teiste liikide toiduvarude asukohti. Kuigi teisi liike jälgides on rasvatihane osavam õppija kui näiteks salutihane (Poecile palustris) või sinitihane (Cyanistes caeruleus), on teaduskirjanduses praegu teada vaid üks rasvatihase tööriista kasutamise, okkaga koorepraost saaki urgitsemise juhus.

Rasvatihane otsib sageli toitu koorepragudest, kuid ei kasuta selleks abivahendeid. / foto: Norman West, Flickr.com

Rootsis uuriti, kas rasvatihased on üldse võimelised õppima tööriistu kasutama. Selleks lasti nii linnast kui ka loodusmaastikust püütud lindudel laboris lahendada ülesanne, mis seni vareslastele on suhteliselt kergeks osutunud: linnud pidid läbipaistva silindri põhjas oleva toidupala kättesaamiseks kasutama hambaorki või konksu. Kui eelnevalt oli tihaseid treenitud, asetades selleks toidupala silindrisse, millest lind sai pala kätte nokaga, siis järgmise sammuna torgati pala orgi otsa ning asetati sügavamasse silindrisse – linnu ülesandeks oli ork silindrist välja sikutada. Treeningu läbis edukalt 26-st linnust 25, kellel alles seejärel lasti päris katses osaleda.

Paraku ei suutnud mitte ükski rasvatihane ülesande lahendamisega toime tulla. Kaks lindu haarasid küll orgi nokka, kuid pillasid selle koheselt; konksu haaras nokka kaheksa lindu, kuid nemad lendasid sellega vaid puuri teise nurka. Motivatsioonipuudust tihastel tõenäoliselt ei olnud, kuna läbipaistva silindri põhjas olevat saaki uurisid ja nokkisid nad pidevalt lootuses see silindrist siiski kätte saada. Aja jooksul lindude huvi siiski vähenes – ilmselt said nad aru saagi kättesaamatusest.

Vaatamata sellele, et Rootsi meedias on kirjeldatud üle saja juhu, mida võiks tõlgendada liigi uudse toitumisviisina, ei ole üheski neis juttu abivahendite kasutamisest. Uuringu autorid arvavad, et võrreldes vareslastega võib tihaste olematu õppimisvõime tööriista kasutamiseks tuleneda nende pesade ehitusest: kui vareslaste pesa koosneb reeglina okstest, mida tuleb linnul hoolikalt õigesse asendisse seada, siis rasvatihaste pesa moodustavad sammal ja karvad. Seega on okstega toimetamine, neid ka tööriistadena kasutades, vareslastele loomulik tegevus, rasvatihasele aga mitte.

Veel – kuigi uuringud on näidanud, et üldiselt suudavad rasvatihased oma impulsse kontrollida sama hästi kui rongad (Corvus corax) ja ahvid, täheldati ühe linnu puhul käitumist, mida võiks tõlgendada enesekontrolli kaotamisena – lind toksis lakkamatult silindri välisseina, lootuses toidupala kätte saada.

Johnsson RD, Brodin A (2019). Wild‐caught great tits Parus major fail to use tools in a laboratory experiment, despite facilitation. Ethology 00:1–8. https://doi.org/10.1111/eth.12857

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.