Kui kaugemaid vahemaid on mõistlik läbida lennukiga, siis saavad inimesed Euroopa suurlinnade vahel liikuda ka kiirrongiga. Viimane on väikese energiakuluga ning mõjutab keskkonda suhteliselt vähe, mistõttu plaanib Euroopa Liit aastaks 2030 kiirraudteede võrgustikku kahekordistada.

Teada on, et raudtee taristu rajamisel muutub oluliselt maastik, kuid lisaks võib liiklus raudteel häirida ka kohalikku loomastikku. Kuigi vastavaid uuringuid siiani väga palju tehtud ei ole, on arvatud, et kui hõreda liiklusega raudteelõikudel toimuvates kokkupõrgetes märkimisväärsel hulgal loomi ei hukku, siis näiteks maantee ja raudtee teineteise kõrval kulgedes võib loomade hukkumine olla märkimisväärne. Lindudega toimuvad kokkupõrked on aga märkamata jäänud, kuna enamasti on linnud rongile oluliste kahjude tekitamiseks liiga väikesed. Linnule tähendab 300 km/h liikuva rongiga kokkupõrge hukkumist.

Kiirrongile kinnitatud kaameratega, mis salvestavad mitusada kaadrit sekundis ja tabavad ka esmapilgul märkamatu, jälgiti linde Hispaanias 322 kilomeetri pikkusel liinil Madrid–Albacete. Eesmärgiks oli teada saada, kui palju linde raudteel hukkub ja millest sõltub kokkupõrke tõenäosus.

Üks kõige sagedamini raudteel nähtud liik oli kaelustuvi. / foto: Torfaen Corvine (Flickr.com)

Raudteel registreeriti 32 linnuliiki, kellest 62,5% olid päevase eluviisiga röövlinnud, ülejäänud aga värvulised (Passeriformes) (valdavalt vareslased). Kõigist vaatlustest moodustasid värvulised 52,2%, tuvilised (Columbiformes) (kõige sagedamini kaelustuvi, Columba palumbus) 27,6% ja pistrikulised (Falconiformes) 16,4%. Kokku salvestasid kaamerad ligikaudu 14 700 kilomeetrisel distantsil 1090 lindu, kellest 29,4% ületasid raudtee elektriliinide alt ja jäid seega kokkupõrke riskitsooni. Lisaks ilmnes, et 37,7% raudteed ületanud lindudest puhkasid eelnevalt raudtee taristul ja tõusid lendu vahetult enne rongi saabumist: värvulised umbes 60 meetrit ja röövlinnud 136 meetrit enne. Selline distants annab linnule reageerimiseks ja kokkupõrke vältimiseks aega vastavalt 0,72 ja 1,68 sekundit, mis on aga võimaliku kokkupõrke vältimiseks liiga lühike aeg. Vaid 2,3% vaatluste puhul ei ületanud lind raudteed riskitsoonis ega kasutanud taristut istumiseks.

Kuigi rongides vaatlejatena olnud ornitoloogid registreerisid vaid 28 kokkupõrget, oli viimaseid kokku 42 – see tõestab videosüsteemi tõhusust inimsilma ees. Ootuspäraselt registreeriti linde märksa rohkem varastel hommikutundidel, mil linnud on aktiivsemad. Lindude ja rongide kokkupõrgete statistilistest andmetest joonistus veel välja, et 17,8% hukkunud lindudest puhkasid raudteetaristul ning üle poole kokkupõrgetest juhtus väikeste värvulistega; kokkupõrke riskitsooni läbides oli linnu hukkumise tõenäosus 12,1% ning kokkupõrke hetkel oli rongi keskmine liikumiskiirus 266 km/h.

Andmetele tuginevad arvutused näitasid, et keskmiselt hukkus rongi ees 0,0029 lindu ühe kilomeetri kohta, mis teeb suure liiklusega lõikudel (53 reisi päevas) aastaseks ühel kilomeetril hukkunud lindude arvuks 60,5 lindu, väiksema liiklusega lõigul (25 reisi päevas) 26,1 lindu.

Kuigi tegemist on esimese kiirrongide põhjustatud lindude hukkumist käsitleva hinnanguga, võib selle põhjal väita, et raudtee taristul, mida linnud meelsasti kas puhkamiseks või saakobjektide jälgimiseks kasutavad, on lindude hukkumises suur roll. Tegelik hukkumismäär võib aga olla teadusuuringu tulemuste põhjal kirjeldatust suuremgi, kuna päevavalges tehtud vaatlused ei kajasta öise eluviisiga lindude hukkumist. Töö autorite arvates on rongiga kokkupõrkes hukkunud lindude arv murettekitav.

García de la Morena EL, Malo JE, Hervás I, Mata C, González S, Morales R, Herranz J (2017). On-Board Video Recording Unravels Bird Behavior and Mortality Produced by High-Speed Trains. Frontiers in Ecology and Evolution 5:117. https://doi.org/10.3389/fevo.2017.00117

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.