Võimalikult täpne teave liigi arvukusest aitab haruldaste või vähearvukate liikide puhul kaitsemeetmeid paremini planeerida, suure arvukusega liikide puhul aga prognoosida või vältida võimalikke majanduslikke kahjusid (näiteks rändavate hanede kahjusid põllukultuuridele ). Arvukuse teada saamiseks on kasutusel erinevad loendusmeetodid – Eestis näiteks Ornitoloogiaühingu koordineeritavad talilinnuloendus, haudelinnustiku punktloendus -, mis peaksid andma ülevaate kogu ökosüsteemi linnustikust. Siiski on mastaapsed seired kallid ja töömahukad, lisaks on varjatud eluviisiga liike keeruline loendada. Üks võimalus linnustikust ülevaate saamiseks on indikaatorliikide loendus – siis loendatakse liike, kelle arvukuse järgi saab teha järeldusi teiste liikide ja selle läbi kogu ökosüsteemi kohta.

Lindude hulgast on sobilikeks indikaatoriteks röövlinnud, kuna toiduahela tipus asudes peegeldavad nad ka teiste liikide seisundit. Päevase eluviisiga röövlinde on suhteliselt kerge loendada, samas teeb nende madal arvukus loendamise siiski keeruliseks ning suur pesitsusterritoorium võib tingida tegelikust suurema arvukushinnangu.

Hiireviu on Eesti kõige arvukam röövlind. / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Soomes kasutatav meetod röövlindude seiramiseks püsialadel (nn röövlinnu-ruudud) on kasutusel ka Eestis. Neid alasid külastavad vabatahtlikud mitu korda aastas, registreerides kõik sealsed röövlinnud ja tehes saadud andmete põhjal üldistusi kogu Eesti röövlinnustiku kohta. Tänapäeval on võimalik kõigil loodushuvilistel oma vaatlused sisestada eElurikkuse andmebaasi, kuhu harrastusteaduse (Citizen science) raames kogunenud juhuvaatlused on oluliseks allikaks teadlastele liigi arvukuse hindamisel. Kuna piisava usaldusväärsusega juhuvaatlused võimaldavad säästa erinevate seireprojektide teostamiseks kuluvaid ressursse, on oluline teada, kuivõrd täpselt peegeldavad juhuvaatlustele tuginevad hinnangud ametlike seirete käigus kogutut.

Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli ja Eesti Ornitoloogiaühingu koostöös valminud uuringus keskenduti erinevate loendusmetoodikatega saadud kolme kõige arvukama röövlinnuliigi – kanakulli (Accipiter gentilis), raudkulli (A. nisus) ja hiireviu (Buteo buteo) – arvukustrendide võrdlemisele.

Kui esmapilgul näitasid kogu linnustiku seiramiseks kasutatavad talilinnu- ja haudelinnustiku loendustel saadud liikide arvukused sarnast muutust spetsiaalsel röövlinnuseirel saadud andmestikuga, suutis arvukuses olulisi muutusi tuvastada ainult viimane. Seda eelkõige põhjusel, et üldiste seirete käigus ei pruugi röövlindude kohta piisavalt vaatlusi koguneda (see vähendab andmete üldistusvõimet), kuid ka röövlindude hilisest aktiivsusest – tavaloendused toimuvad sageli varahommikul, mil on aktiivsed just suur osa väiksematest lindudest.

Ainult kana- ja raudkulli talvised juhuvaatlused näitasid sarnaselt röövlinnuseire omadele olulist liikide arvukuse langust, mis tõestab, et hetkel ei asenda tavalinnustiku seire ja juhuvaatlused spetsiaalset röövlindude seiret. Kuigi röövlindude seire on osaliselt väga aja ja ressursikulukas, on see siiski usaldusväärsem ning kajastab arvukuse muutusi paremini, kui kogu linnustiku seire ja juhuvaatlustele tuginevad hinnangud.

Väli Ü, Elts J, Pehlak H (2018). Are common bird monitooring schemes and opportunistic observations appropriate for estimating raptor trends? Bird Study, https://doi.org/10.1080/00063657.2018.1506422

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.