Maa lõuna- ja põhjapoolusele lähemal elavad isendid on ekvaatoripoolsetest liigikaaslastest suuremad, kuna suurem keha võimaldab külmas energiat tõhusamalt säästa. Esimesena täheldas nimetatud seaduspära 1847. aastal Göttingeni ülikooli teadlane Carl Bergmann (1814–1865), mistõttu tuntakse nähtust Bergmanni reeglina. Kehasuuruse geograafiline varieeruvus populatsioonides on miljonite aastate jooksul juurdunud ja seni ei ole leitud, et Bergmanni reegli kehtivuse kahtluse alla peaks seadma – see on universaalne ning kehtib peaaegu kõikide organismirühmade puhul, ka lindudel.

Inimese abil on liikide levilad muutunud kiiremini kui ei kunagi varem. On teada, et kuldnokk (Sturnus vulgaris) ja koduvarblane (Passer domesticus) on seetõttu hõivanud peaaegu kõik neile sobilikud elupaigad. Kuid kui liigid on sattunud inimese abiga tavapärasest levilast uutele aladele (näiteks talvike Emberiza citrinella Lõuna- Austraaliasse, Uus-Meremaale ja USA-sse Cincinnati lähistele) ja tekkinud on uus elujõuline asurkond, annab see võimaluse kontrollida Bergmanni reegli paikapidavust ka uusasukate puhul.

Mainakuldnokka (Acridotheres tristis) peetakse ohuks mitme piirkonna linnustikule, sest liik on hea kohanemisvõimega ja tema arvukus on kasvamas. / foto: Marko Mägi.

Bergmanni reegli paikapidavuse kontrollimiseks koondasid Briti teadlased andmed teadlikult või kogemata sissetalutud ehk invasiivsete linnuliikide algse asurkonna asukoha, sissetalumise aja ja koha ning uue asurkonna lindude kehamassist. Kui sissetalutud linnuliigi levila mediaansuuruseks on umbes 10 000 km², siis mitmete liikide puhul on see üle miljoni km²-i; näiteks koduvarblasel on see lausa 36 miljonit km².

Tõesti, Bergmanni reegel peab paika ka sissetalutud lindude puhul – keskmiselt on sissetalutud liikide isendid kergeimad ekvaatori lähistel, raskemad aga poolusele lähemal asuvates asurkondades. Reegli paikapidavuse juures on oluline tõik, et sissetalutud liigid on oluliselt suuremad kui piirkonna linnuliigid keskmiselt (140 g vs 52 g). Seega tingib Bergmanni reegli paikapidavuse pigem inimese eelistus asustada kõrgematele laiuskraadidele suuremaid liike, mistõttu ei ole Bergmanni reegel selliste liikide puhul looduslike protsesside, vaid inimtegevuse tulem.

Inimesed on lindudega kaubelnud aastatuhandeid, kuid suurim sissetalumislaine jääb viimase 150 aasta sisse, eriti pärast Teise maailmasõja järgsesse aega; 2/3 aastatel 1500–2000 teadaolevatest sissetalumistest pärineb viimastest kümnenditest. 1850. aastale järgneva sajandi jooksul toodi koloniaalaladelt Euroopa riikidesse eelkõige suuri jahi- ja ilulinde, näiteks kanalisi, parte, hanesid ja tuvisid. Peale Teist maailmasõda on aga sissetalumine olnud pigem tingitud intensiivsest loomakaubandusest – vangistusest põgenenud liigid on kohanenud uutes oludes, mistõttu võib sissetalutud linnuliikide kehasuuruse Bergmanni reeglile kohandumist pidada sissetalumise ajalise muutuse tulemiks. Kui algselt viidi suuri linde pooluste lähistel asuvatele Euroopa riikide aladele, siis hiljem asendus see väikeste puurilindudega kaubitsemisega Lähis- ja Kaug-Idas.

Blackburn TM, Redding DW, Dyer EE (2019). Bergmann’s rule in alien birds. Ecography 42: 102-110. doi:10.1111/ecog.03750

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.