Olukorras, kus loomade elupaigad muutuvad inimtegevuse tulemusena üha väiksemaks või asenduvad asulatega, peavad muutuma ka loomade käitumismustrid. Ohu märkamine ja õigel ajal põgenemine on elulised küsimus, mille puhul vanadest mallidest kinni hoides võib ähvardada kiire hukk.

Ohu märkamist on lindudel küllalt põhjalikult uuritud ja ilmselt ei ole teadmine, et linnalinnud on maapiirkonna liigikaaslastest märksa julgemad, kellelegi uudiseks. Senised uuringud on valdavalt keskendunud sellele, kui lähedale lasevad linnud kiskja, enne kui otsustavad põgeneda. Vähem aga teatakse, millest erinevate liikide põgenemine sõltub.

Linnas elavad kodutuvid on märksa julgemad maapiirkonna liigikaaslastest / foto: Erdem Civelek (Flickr.com)

Tartu ülikooli loomaökoloogia doktorant Kunter Tätte lisas lindude põgenemiskäitumise uurimisel juurde tunnuse, millele siiani ei ole tähelepanu pööratud – vahemaa kui kaugele lind ohu korral põgeneb. Saamaks teada, kas linnu otsus põgeneda mõjutab ka põgenemise kaugust, jälgis ta 17 linnuliigi ja 699 isendi põgenemiskäitumist Tallinnas, Tartus ja nende linnade lähedusse jäävates asulates inimese lähenedes. Oluline oli teada saada, kas põgenemise kaugust mõjutab ka linnastumine, linnuliigi suurus ning kas põgenemise kaugus üldse võiks olla oluline tunnus, mida lindude käitumise puhul arvesse võtta.

Suuremad liigid (näiteks varesed, hakk, tuvid) põgenesid seda kaugemale, mida varem nad põgenema hakkasid; väikeste lindude puhul sellist seost aga ei olnud. See võib viidata, et linnu kehakaal võib olla oluline põgenemist mõjutav tegur – võimalik, et suurel linnul võtab startimine kauem aega ja seepärast tasub põgeneda varakult. Samuti selgus uuringust, et maapiirkonnas alustasid linnud inimese lähenedes põgenemist varem ning põgenesid kaugemale kui linnas. Teadaolevalt on see esimene uuring, kus täheldati põgenemise alguse ja põgenemiskauguse sõltumist linnu kehakaalust.

Saadud teadmisi lindude põgenemiskäitumisest saab kasutada linnusõbraliku maastiku või linnaruumi planeerimisel. Näiteks tuleks vähem linnastunud ja väheste varjevõimalustega piirkondades tähelepanu pöörata eelkõige keskmisest suurematele, häirimisele tundlikumatele linnuliikidele. Aladel, kust jalakäijaid ei ole võimalik eemale suunata, saab häiringu mõju vähendamiseks pakkuda lindudele soodsaid põgenemiskohti; vaeghaljastusalasid aitavad mitmekesistada üksikud puud või põõsad, mis pakuvad lisaks varjevõimalustele ka pesitsus- ja toitumisvõimalusi.

Tätte K, Møller AP, Mänd R (2018). Toward an integrated view of escape decisions in birds: relation between flight initiation distance and distance fled. Animal Behaviour 136:75-86. https://doi.org/10.1016/j.anbehav.2017.12.008

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.