Talvistes oludes ellujäämiseks on loomad mitmeti kohastunud: mõned neist võivad liikuda soojematele aladele, teised jääda taliunne. Sügisese tumeda karvastiku talvel vähem märgatava heleda vastu vahetab umbes 20 liiki imetajatest; lindudest vahetavad sügisese pruunika sulestiku valge vastu kolm püüliiki: rabapüü (Lagopus lagopus), lumepüü (L. muta) ja valgesaba-püü (L. leucurus).

Seni on nii karvkatte kui ka sulestiku vahetamist mõjutavaid protsesse suhteliselt vähe uuritud, sealjuures on pigem pööratud tähelepanu imetajatele. Kuid miks ja kuidas lindude sulestik valgeks muutub, millised keskkonnategurid ning linnu füsioloogilised protsessid on talirüü tekkimisega seotud? Hiljutises ülevaateuuringus koondasid teadlased varem kogutud teadmised, et senistest üksikuuringutest moodustuks tervikpilt.

Tumedal taustal jääb valge sulestikuga lumepüü kergesti kiskjale silma. / foto: KáriK, Flickr.com

On selge, et vana sulestiku vahetamine lumistes oludes uue vastu on talvega toimetulekuks tõhusam – vastasel juhul ei oleks nähtus evolutsioonis tekkinud. Kuid millise eelise talvine valge sulestik annab? Seniste uuringute põhjal on valdav tõdemus, et lumisel maastikul on valge lind krüptilisuse tõttu kiskjate eest paremini kaitstud. Selle tõestuseks on, et näiteks lumevaestel või hilisema lumikattega talvedel on Alpides elavate lumepüüde ellujäämus madalam kui tavapärase lumikattega aastal. Teada on, et püüd kohandavad käitumist ka vastavalt sulestikule, veetes rohkem aega keskkonnas, mis varjab neid paremini. Kuigi valgetes sulgedes on rohkelt õhku, mistõttu võiks valgel rüül soojusisolatsiooni parandavad omadused olla, on tegu eelkõige kaitsevärvusega talvisel lumisel maastikul, mitte aga soojakao vähendamiseks arenenud nähtusega.

Olulisim sulgimise vallandaja on muutus tsirkadiaalses rütmis ehk pimeda ja valge aja suhte ööpäevases muutuses. Lindudel on tsirkadiaalsete rütmide tajumiseks kolm teineteist täiendavat süsteemi – ajus asuvad käbikeha ja hüpotalamuse SNC (suprachiasmatic nucleus) piirkond ning silma võrkkest; imetajad peavad hakkama saama ainult SNC-ga. Valge aja lühenemine vallandab linnu organismis hormonaalsed protsessid, mille tulemusel algab sulgimine. Sulgimine toimub lainena – esimesena vahetuvad jalgade ning kõhusuled, seejärel külje-, selja- ja tiivasulestik, viimasena peasuled. Kevadel toimub sulgimine vastupidises suunas.

Lumisel taustal on liikumatu talvesulestikus rabakana hästi varjatud. / foto: Mikofox Photography, Flickr.com

Kuigi määravaim on päevase valge aja pikkus, on teatav mõju ka keskkonnatingimustel. Nii ei pruugi vähese lumikattega piirkonnas püü sulestik täielikult valgeks muutuda ja selles võib olla ka tumedamaid sulgi, nagu näiteks Alaskal Amchitka saare lumepüüdel. Kuid isendi võime vastavalt olude muutumisele sulgimist reguleerida on siiski väga piiratud, pigem on tegu liigi piires isendite kohanemisega lokaalsete oludega – lumisemas piirkonnas ei oleks sellised isendid sugugi nii edukad. Päevapikkuse olulisusele viitab ka fakt, et sõltumata õhutemperatuurist algab püüde sügissulgimine aasta aastalt samal ajal. Kuigi külm ilm võib sulgimist kiirendada, võib soojades oludes sulgides lumepüül talvesulestikku ka tumedaid sulgi kasvada.

Kliima soojenedes on mitmel pool lumikatte kestvus lühenenud ja seetõttu on valge talisulestikuga linnud maastikul senisest paremini märgatavad. Kuna talisulestik võib uudsetes tingimustes püüde edukust oluliselt kahandada, on püüdel kliimamuutustega sammupidamiseks vaja kiiresti kohaneda. Täpsemad teadmised talisulestikuga seonduvast on abiks asurkondade paremale majandamisele ja vajadusel kaitsmisele, muutuste tagajärgede mõistmisele ja valge talisulestikuga liikide tuleviku täpsemale prognoosimisele.

Zimova M, Hackländer K, Good JM, Melo‐Ferreira J, Alves PC, Mills LS (2018). Function and underlying mechanisms of seasonal colour moulting in mammals and birds: what keeps them changing in a warming world? Biological Reviews 93: 1478-1498. doi:10.1111/brv.12405

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.