Loomad kulutavad aktiivsest ajast 30–40% suuremal või vähemal määral ümbruse jälgimisele, kuna iial ei tea, millal ja kus rändab kiskja. Valvsus on käitumistunnus, mida loomade käitumise uurijad on kasutatud ka kartlikkuse mõõdupuuna – on teada, et valvsam/kartlikum isend pageb teistest varem. Liigsel valvsusel/kartlikkusel on aga hind, sest aeg, mis kulub ümbruse jälgimisele, tuleb toitumisele või puhkamisele kuluva aja arvelt. On ka teada, et grupis tegutsedes isendi valvsus väheneb (ümbrust jälgib rohkem silmapaare) ning kasvab kogu grupi valvsus; sellega peaks aga suurenema iga üksiku isendi põgenemistõenäosus. Ometi napib hoolimata paljudest lindude põgenemiskäitumise uuringutest selle kohta tõendeid.

Kuigi linnas on kisklusoht väiksem, on linnud linnas valvsamad kui maal. / foto: Stefan Jonsson, Flickr.com

Näiteks ei ole siiani üheselt selge, mil määral ja kuidas seostub valvsus ohu märkamise ning põgenemisega. Võiks ju arvata, et valvsamal linnul on parem võimalus pagemiseks, kuid hiljutine uuring, milles osalesid ka Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogid, seab selle kahtluse alla.

Andmed, mida saadi kokku 1408 linnu (59 liiki) kohta, koguti Hispaanias, Ungaris ja Prantsusmaal linna- ja maapiirkonna linde n-ö jälitades. Esmalt, saamaks teada isendi valvsus (ehk kui palju lind ümbrust jälgis), jälgiti linde kaugelt. Seejärel lähenes uurija linnule ühtlases tempos ning pani kirja läbitud vahemaa, mil lind teda märkas, valvsana püsis (jälgis lähenejat) ning minema lendas. Seejuures arvestati ka linnuliikide omavahelist sugulust, suurust ja teiste läheduses viibivate lindude arvu; need siiski oluliselt tulemusi ei mõjutanud.

Tulemustest nähtub, et senine arvamus, et valvsamad isendid märkavad ohtu varem ja suudavad edukamalt põgeneda, ei pruugi sugugi paika pidada. Valvsamad isendid lähenevat inimest oluliselt varem ei märganud, kuid märganud ohtu hindasid nad seda kauem ja põgenesid seetõttu hiljem kui vähemvalvsad isendid. Seejuures olid linnas linnud oluliselt valvsamad kui maal, mis näitab, et valvsus on linnalindudele oluline vaatamata sellele, et linnades on kisklusoht väiksem.

Valvsamate lindude läheneva ohu pikemat aega jälgimine ja põgenemine lühemalt distantsilt võib tuleneda tõigast, et linnakeskkonnas on üldine häiritus suurem. Samuti võivad linna- ja maalindude erineva valvsuse tingida keskkondadest tulenevad kogemused, näiteks võivad maal elavad linnud kogeda häiringuid harvem, mistõttu ei ole nad ka nii edukad kiskja märkamisel kui linnalinnud. Saadud tulemuste valguses manitsevad kõne all oleva uuringu autorid, et kriitiliselt tuleks suhtuda olemasolevatesse lindude valvsusega seotud uuringutesse, eriti kui valvsust on samastatud kartlikkusega.

Tätte K, Ibáñez-Álamo JD, Markó G, Mänd R, Møller AP (2019). Antipredator function of vigilance re-examined: vigilant birds delay escape. Animal Behaviour 156: 97-110. https://doi.org/10.1016/j.anbehav.2019.08.010

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.