Toidu hankimiseks kasutavad linnud mitmeid strateegiaid – kes otsib ise saagi, kes jälgib teisi ja tegutseb teiste tulemuse alusel. Võimalus kõht täis saada on ka toit varastada enne, kui omanik jõuab selle alla neelata ning reeglina röövitakse saak nõrgemalt või väiksemalt suurema isendi või liigi poolt jõuga. Kleptoparasitismi on täheldatud nii putukatel, ämblikel, imetajatel (loomulikult ka inimestel), enim on seda uuritud lindudel.

Hõbekajakad saagiga hallvarest jälitamas. / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Kõige sagedamini esineb kleptoparasitismi kajakate seas (vähemalt 23 liigil) ning ilmselt põhjusel, et kajakad toituvad sageli suurte parvedena toidurohketes kohtades, näiteks prügilates või kalapüügilaevade lähistel, ja varastamine on kasulikum just sellistes ohvri ja saagi koondumiskohtades. On teada, et kajakad kasutavad sellist toitumisstrateegiat vastavalt oludele: toidukülluse korral varastatakse vähem, saagi vähenedes üha enam – põhjuseks võib olla varastamise hind, näiteks võib ohver vastupanu osutada ja varast vigastada.

Inglismaal jälgiti hõbe- (Larus argentatus), kala- (L. canus), naeru- (L. ridibundus) ja merikajakate (L. marinus) toitumiskäitumist nii Norfolki rannikul kui ka Ida-Londoni Billingsgate kalaturul, leidmaks vastust küsimusele, kas ja kuidas on kleptoparasitism aidanud kaasa kajakate linnastumisele. Rannikul toitusid kajakad looduses leitavast, kalaturul aga kalastus- ja toidujääkidest; rannikul toitus ühes parves keskmiselt 176 kajakat, kalaturul vaid 40 lindu. Linde jälgides registreeriti kõik õnnestunud ja luhtunud toiduvargused.

Nii toiduobjektide suurus kui ka lindude asustustihedus olid suuremad kalaturul, mõlemad tegurid mõjutasid kleptoparasitismi sagedasemat esinemist ka linnas. Saadud tulemused kinnitasid eelnevaid inimesest puutumata piirkondades tehtud uuringute tulemusi, mis sedastasid sagedasemat kleptoparasitismi tihedamalt lindudega asustatud piirkondades ning suuremate toiduobjektide varastamise eelistust. Suure toiduobjekti neelamine võtab ohvril ka kauem aega ja seepärast on varastamise edukuse tõenäosus suurem.

Uuringu tulemused lubavad järeldada, et kleptoparasitism on linnas tasuvam strateegia kui looduslikel toitumisaladel, kuna võimaldab linnu energiavajadust rahuldada kergema vaevaga. On teada, et uute oludega kohanemisel, sealhulgas linnas hakkamasaamisel on sageli eelis uudseid käitumisviise kasutavatel liikidel. Isendite käitumist matkides ehk teistele lindudele järgnedes saadakse teada toidu asukoht, toidu varastamine säästab aga oluliselt aega. Seega võivad uute elupaikade hõivamisel kajakate seas edukamad olla just kleptoparasitismi viljelevad liigid.

Spencer R, Russell YI, Dickins BJA, Dickins TE (2017). Kleptoparasitism in gulls Laridae at an urban and a coastal foraging environment: an assessment of ecological predictors. Bird Study 64: 12-19, https://doi.org/10.1080/00063657.2016.1249821

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.