Lindude vananemise uuringud on näidanud, et pikaealistel lindudel vananedes sigimisedukus väheneb. Lühiealiste lindude, sealhulgas paljude värvuliste kohta ei ole sellealaseid muutusi võimalik täpselt uurida, kuna nemad sigivad elu jooksul enamasti vaid korra. Kogu elu jooksul ühes kohas – näiteks laiul – pesitsevad kajakad on aga vananemisuuringuteks just sobilikud.

Juba üle 40 aasta on Matsalu Rahvuspargis asuval Kakrarahu laiul Eesti Maaülikooli teadlase Kalev Rattiste eestvedamisel jälgitud kalakajaka (Larus canus) kolooniat ning kogutud ka maailmas ainulaadne andmestik seal elavate isendite elukäikude kohta. Nii on selgunud, et parimas sigimiseas on kalakajakas 10. pesitsushooajal (13-aastastena); enne seda pesitsusedukus kasvab, hiljem aga langeb – kõver on loogakujuline. Kuna vananedes ei halvene märgatavalt lindude füsioloogiline seisund, vaid muutused avalduvad sulestiku tunnustes ja järglaste ellujäämuses, peab vananeval kalakajakal olema seni tähelepanuta jäänud mehhanism, mis tagab samaaegselt nii tervise kui ka sigimisedu.

Kalakajaka pesas on koorunud esimene poeg. / foto: Tuul Sepp

Tartu Ülikooli zooloogiaosakonna doktorant Janek Urvik ning teadlased Peeter Hõrak ja Tuul Sepp koostöös Kalev Rattiste ning välisteadlastega uurisid, kas emaslinnu vanus mõjutab muna kvaliteeti ja võiks seega seletada muutusi ka sigimisedukuses. Kuigi on hästi teada emaslinnu võime mõjutada järglase edukust muna koostise kaudu, ei olnud siiani teada, kuidas ja kas sõltub muna koostis emaslinnu vanusest.

Järglase arengut mõjutavad näiteks testosteroon, karotenoidid ning vitamiinid A ja E. Just nende sisaldust mõõdeti 4–23 aasta vanuste kalakajakate munarebudest saamaks teda, kas emaslinnu võime munasse panustada järgib üldist sigimisedukuse kõverat. On teada, et testosteroon kiirendab järglase kasvamist, suurendab tema konkurentsivõimet liigikaaslaste seas ning muudab agressiivsemaks. Liigsuurel testosteroonihulgal on aga negatiivsed mõjud tervisele, mida aitavad kompenseerida karotenoidid.

Kirjeldatud teadusuuringu põhjal saadi esmakordselt kinnitus, et munarebus olevate karotenoidide ja vitamiinide hulk sõltub emaslinnu vanusest ning võimetus neid hilisemal eluperioodil munadesse panustada võib põhjustada pikaealiste lindude sigimisedukuse languse. Kuna eelmainitud aineid mõõdeti keskealiste ehk parimas sigimiseas olevate lindude munadest suuremas koguses (see järgib ka üldist sigimisedukuse kõverat), võivad ilmnenud muutused muna koostises tuleneda emaslindude ealistest toitumiseelistustest – karotenoide ja vitamiine ei ole linnud ise võimelised tootma ning nende hulk munas sõltub toidust. Just nendel ainetel on oluline roll tervise säilitamisel ning seega viitavad uuringu tulemused võimaliku sigimisedukuse languse põhjusele – pärast parimat sigimisiga ei ole linnud võimelised munadesse piisavalt investeerima.

Vaid mõni nädal tagasi avaldatud uuring näitab, et munades toimuvate muutuste põhjal võib selgitada sigimisedukuse languse füsioloogilisi mehhanisme. Lisaks saavad uuringu autorid sigimisedu ja vananemise seoste põhjal spekuleerida, et sigimisedu langus vananedes võib tuleneda võimetusest kompenseerida karotenoididega liigse testosterooni negatiivset mõju. See vajab aga veel edasist uurimist.

Urvik J, Rattiste K, Giraudeau M, Okuliarová M, Hõrak P, Sepp T (2018). Age-specific patterns of maternal investment in common gull egg yolk. Biology Letters 14: 20180346. http://dx.doi.org/10.1098/rsbl.2018.0346

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.