Suula on Põhja-Atlandi merelind, vaid tormide poolt kantuna võib mõni nõrkenud isend harva kaugemale sisemaale sattuda. Just nii sattus siia ka Eesti esmasleid – vigastatud noore suula leidis Otto Mardiste pärast tormi Pärnumaalt Vändra lähedalt Massu küla põllult 4. oktoobril 1956. aastal. Leitud lind suri mõned päevad hiljem ning temast tehtud topist saab juba aastaid vaadata Tartu ülikooli loodusmuuseumi püsiekspositsioonis.

Suula esmasleid Eestis. Vigane noorlind leiti põllult Pärnumaal Massul 04.10.1956. Topis asub Tartu ülikooli loodusmuuseumi püsiekspositsioonis. / foto: Aavo Kaine (plutof.ut.ee)

Pelikaniliste seltsi (Pelecaniformes) kuuluv suula (Morus bassanus) on suur lind – tema pikkus on 85-100 cm ja tiibade siruulatus 170-190 cm. Suulade pesitsuskolooniad asuvad rannakaljudel ja ligipääsmatutel kaljusaartel. Suulade toiduks on kalad, kelle järele mitmekümne meetri kõrguselt õhust vette sööstsukeldumine pakub unustamatut vaatepilti (vaata videot).

Suula, vanalind. August 2010, Island. Kui suula noorlind on hallikaspruun, siis vanalind on valge sulestikuga, vaid tiivaotsad on mustad ning pea on kollaka tooniga. / foto: Uku Paal (www.estbirding.ee)

Linnuharulduste komisjoni andmetel on suulat Eestis kohatud vaid 12 korda.

Vaata ka:
Eesti esimene lühinokk-hani leiti turuletilt
Eesti esmasleide muuseumide kogudes – luitsnokk-iibis

Margus Ots
info/at/linnuvaatleja.ee