Auliaasta teadusuudis

Läänemerel talvitavate aulide arvukus on viimastel kümnenditel oluliselt kahanenud. Muutuse täpsed põhjused ei ole teada, kuid tõenäoliselt on roll just siinsetel keskkonnamuutustel ja aulide muutunud ninaesisel. Oma osa võivad mängida ka Läänemerre sattunud invasiivsed liigid, näiteks ümarmudil (Neogobius melanostomus). Kuna ka tema toitub mere põhjaelustikust, mõjutab ta seeläbi ka eelkõige merepõhjast toitu otsiva auli nokaesist. Ümarmudila mõju on märgatavam piirkondades, kus merepõhi on n-ö kõvem: kruusane, klibune, kivine; liivasel ja mudasel põhjal aga ei ole ümarmudila mõju sealsele loomastikule nii märgatav.

Leedu vetest püüti esimesed ümarmudilad aastal 2002, järgneva kümne aastaga kasvas liigi arvukus hüppeliselt. See aga tähendas, et piirkonniti kadus või vähenes kõvemate setetega merealadel söödava rannakarbi (Mytilus edulis) arvukus. Kui enne ümarmudila tulekut oli rannakarpe ühel merepõhja ruutmeetril keskmiselt 2,3 kilogrammi, kohati ka üle kolme kilo, siis tänaseks on rannakarpide arv ruutmeeril kahanenud alla saja grammini. Söödav rannakarp on aga aulile väga meele järele.

Toiduotsingul aulid. / Foto: Uku Paal

Kuidas teada saada, mida aul vee all sööb? Vastuse annab sukeldunud linnu maosisu analüüs. Maosisu ei loovuta aul küll vabatahtlikult, kuid paraku takerduvad mõned sukelduvad aulid (ja ka teised veelinnud) kalurite võrkudesse ja upuvad. Kaaspüügi – just nii nimetatakse tahtmatult hukkunud isendeid, keda püünistesse ei oodata, kuid kes satuvad sinna siiski – ohvriks sattunud isendite maosisusid uuriti Leedu rannikul talvitavail aulidel viie aasta (2016–2022) jooksul. Tulemusi võrreldi andmetega varasematest aastatest, mil ümarmudil veel levinud ei olnud. Nii sai veidi selgemaks, kuidas on auli toitumine muutunud ümarmudila saabudes.

Selgus, et pehmete põhjasetetega merepiirkondades ei ole aastakümnete jooksul aulide toitumine muutunud: jätkuvalt söövad nad peamiselt hulkharjasussi, kel nimeks harjasliimukas (Hediste diversicolor), erinevaid karpe ja merikilke. Kõvematel põhjasetetel on muutused olnud aga olulised: kunagine põhisaak söödav rannakarp on tänaseks asendunud harjasliimuka, tõruvähkide ja kaladega. Kõval põhjasettel toitunud aulide dieedis oli kalade hulk märkimisväärne perioodil detsembrist veebruarini, kui kalade mass moodustas maosisust üle 65%, veebruaris isegi üle 80%. Pehmetel setetel toitunuil oli kalade osakaal maos märkimisväärselt suurem vaid detsembris, mil see oli ligikaudu 90%. Peamiselt püüdsid aulid meritinti, kelle ränne on piirkonnas haripunktis just talvekuudel, kuid ka lesta ja kiiska.

Kuigi auli toidusedeli muutus oli varasemaga võrreldes märkimisväärne, ei täheldatud, et lindude üldine seisund oleks muutunud – linnud olid jätkuvalt sarnases konditsioonis. See viitab auli võimele oludega kiiresti kohaneda, kuid ei pidurda siiski jätkuvat arvukuse kahanemist Läänemerel.

Kuula teadusuudist Vikerraadio saatest “Ökoskoop” (algab 46:34).

Allikas: Forni P, Morkūnas J, Daunys D (2022). Response of Long-Tailed Duck (Clangula hyemalis) to the Change in the Main Prey Availability in Its Baltic Wintering Ground. Animals 12: 355, https://doi.org/10.3390/ani12030355.

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.