Auliaasta teadusuudis

Linnud on üks paremini jälgitav liigirühm, kelle käekäik peegeldab ökosüsteemi toimimist. Aastas talvitab Läänemerel 4,4 miljonit veelindu. Tõmmuvaera (Melanitta fusca) ja auli (Clangula hyemalis) maailma populatsioonist talvitab Läänemerel vastavalt 74% ja 40%, mistõttu on need liigid siin erilise tähelepanu all.

Liikide ja elupaikade kaitseks loodud kaitsealade seas on näiteks Natura 2000 kaitsealad. Need Euroopa Liidu seadustega kaitstud alad moodustavad suurima kaitsealade võrgustiku. Kogu ökosüsteemi kaitsmiseks mõeldud alasid on nii maal kui ka merel ja need peaks säilitama või vajadusel taastama üleeuroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodsa seisundi. Kokku on Euroopa Liidu riikide Natura 2000 võrgustikus 26 000 ala, mis hõlmavad 26% maismaast ja 11% merest, millest viimase kaitses juhindutakse eelkõige lindudest ja elupaikadest.

Läänemere Natura 2000 alade kaitse-eesmärgiks on 65% tõmmuvaeras ja 51% aul. Samas ei taga looduse kaitset pelgalt Natura ala moodustamine, vaid alale tuleb koostada ka kaitsekorralduskava ehk sõnastada kaitse-eesmärk, kus on kirjas, milliseid loodusväärtusi loodame alal näha nii täna, homme kui ka kaugemas tulevikus.

Läänemere Natura 2000 merealade võrgustik on äärmiselt oluline – siin talvitab suur hulk arktilisi veelinde, mistõttu on siin toimuval suur mõju asurkondadele. Läänemere ranniku toitumisaladele koonduvad sajad tuhanded linnud. Suur osa (67%) neist on veelinnud (välja arvatud kajakad). Hinnanguliselt on mereparte põhjapoolkeral kokku 17 miljonit, kuid aktiivse inimese tegutsemise tõttu madalas rannikumeres on nemad ka eriliselt ohus: neid ähvardavad laevaliiklus, veesport ja tuulepargid, kuid suurim oht on kalandus, mille tõttu hukkub suur hulk linde. Nimetatud põhjustel on merepartide arvukus kahanemas ja 46% neist on ohustatud või ohulähedased. Eriti teravad konfliktid on Läänemeres lindude talvitamisaladel, kus toimub intensiivne kalapüük nakkevõrkudega. Just sellistes tulipunktides on vaja sobivat kaitsekorraldust, mis leevendaks olukorda.

Auliparv Apollo madalikul. / Foto: Tarvo Valker

Riigid võivad alade liigikaitselised väärtused määratleda erinevalt. Poola Teaduste Akadeemia ornitoloogid soovitavad kasutada väärtuskordajat (value factor), mis näitab konkreetse ala olulisust liigi ellujäämisele ning arvestab regiooni asurkonna osakaalu ja liigi ohustatuse hinnangut. Väärtuskordaja näitab ala olulisust liigile nii rändeteel kui ka üleilmselt – mida suurem väärtus, seda olulisem ala liigile on.

Poolakate analüüs näitas, et Läänemeri on ellujäämiseks oluline talvitamisala aulile, kelle asurkonnast talvitab siin 60%, tõmmu- ja mustvaerale (vastavalt 73% ja 46%). Tänased Natura 2000 linnualad, kus kaitstakse ka tõmmuvaerast ja auli, asuvad Läänemeres ja neil talvitab 98% Euroopa Liidu riikide tõmmuvaerastest ja 93% aulidest. Probleemiks on aga alade kaitsekavade puudumine: 65% (32/49) Natura 2000 linnualadel, mille sihtliigiks on tõmmuvaras, ja 51% aladest (15/29), mille sihtliigiks on aul, puudub kava! Kokku on Natura linnualadest kaitsekavad 76%-l (90 ala). Vajakud ei jagune riigiti ka võrdselt: Taanis ja Rootsis (vastavalt 29 ja 12 ala) on kõigil aladel kavad olemas, Soomes 26/31 (83%), Eestis 11/14 (78%), Saksamaal 9/12 (75%), Lätis 2/5 (40%), Leedus 1/6 (17%) ja Poolas 0/8 (0%).

Üks selline tulipunkt ongi Poola rannikuvetes, kus on mõlema liigi olulised talvitamisalad ja kus on moodustatud ka Natura 2000 alad. Sealne rannikumere majandusvöönd on 30 500 km² ja seal võib sõltuvalt aastast talvitada kuni 1,2 miljonit veelindu. Parimal aastal võib Poola vetes talvitada 54% maailma tõmmuvaera, 41% mustvaera ja 17% maailma aulidest, mis teeb ala eriti oluliseks talvitamispiirkonnaks. Poola olukord väärib erilist tähelepanu ka seetõttu, et sealse majandusvööndi viis linnuala on mõeldud just auli ja tõmmuvaera kaitseks.

Paraku ei ole tänaseni suudetud Poola rannikul mitte ühelgi linnualal kehtestada kaitsekorralduskava, kuigi tõendid ala olulisusest merelindudele ja neid ähvardavatest ohtudest on veenvad. Kaardile on küll märgitud kaitsealade piirid, kuid sisulist liikide kaitsmist aladel ei toimu. On irooniline, et kirjeldatud olukord ei takista Poolal riiklikus statistikas ja ametlikes aruannetes kajatamast neid alasid looduskaitsealadena.

Poola looduskaitsjad on põhjusega tusased, sest aastatel 2011–2013 kulutati üheteistkümne Natura 2000 ala kaitsekava koostamiseks 1,1 miljonit eurot, hiljem veel ühe ala jaoks 0,9 miljonit, kuid ükski neist kavadest ei ole tänaseks valminud vaatamata tõigale, et kava peab olemas olema kuue aasta jooksul pärast ala loomist. Poola, kes ei ole suutnud 17 aasta jooksul koostada ainsatki Natura 2000 linnuala kaitsekava, on nõrgim lüli Euroopa Liidu Läänemere veelindude kaitses. Sellises olukorras võib aga näiline kaitseala kujuneda lindude ökolõksuks. Siiski on teada, et Poolal peaksid Natura 2000 linnualade kaitsekavad peagi valmivad.

Marchowski D, Ławicki Ł, Kaliciuk J (2022). Management of Marine Natura 2000 Sites as Exemplified by Seabirds Wintering in the Baltic Sea: The Case of Poland. Diversity 14: 1081, https://doi.org/10.3390/d14121081

Kuula teadusuudist Vikerraadio saatest “Ökoskoop” (algab 39:42).

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.