Kahlajad pesitsevad tihti suurtel, raskesti ligipääsetavatel märgaladel, mistõttu on nende käekäigu kohta info saamine keeruline. Fennoskandia piirkonnas on logistilisi raskusi aastaid trotsitud ja pesitsevate lindude arvukuse kohta andmeid kogutud isegi siis, kui loendusraja alguspunkti jõudmiseks tuleb päeva jagu matkata või kasutada helikopterit. Nüüdseks on kolme riigi teadlased kõik seni kogutud andmed kokku võtnud ajakirjas Wader Study.

Välitööd raskesti ligipääsetavatel aladel Soome tundras. / Foto: Aki Aintila

Kui mujal Euroopas on kahlajate populatsioonid langustrendis, siis Fennoskandias ei ole üldise pildi põhjal muretsemiseks põhjust: vaadates 22 liiki, kelle kohta saadi analüüsiks piisav valim, on kogupopulatsioon aastatel 2006–2018 muutusteta. Liigipõhised analüüsid näitasid stabiilset arvukust 16 liigi puhul. Hea uudisena saadi teada, et piirkonnas tõuseb meriski (kasv 4,9% aastas), soorüdi (4,2% aastas) ja mudatildri (0,8% aastas) arvukus. Siiski on kolm kahlajaliiki, kel läheb kehvasti: väikekoovitaja (langus –1,3% aastas), plütt (–4,5% aastas) ja veetallaja (–7,9% aastas). Kui üldiselt liiguvad Fennoskandias pesitsevad kahlajad Lääne-Euroopat ja –Aafrikat läbival Ida-Atlandi rändeteel, siis nii veetallaja kui ka plütt on liigid, kes kasutavad kagusuunalist rändeteed ning talvitavad Araabia mere kallastel. Suur langus nende liikide populatsioonides viitab, et just seal piirkonnas on tõenäoliselt oluliselt vähenenud toitumis- ja puhkekohtade kvaliteet.

Kõige kiiremini langeb Fennoskandias pesitsevatest kahlajatest veetallaja arvukus. / Foto: Triin Kaasiku

Huvitaval kombel erinevad mõne liigi puhul trendid riigiti. Nii on näiteks kiivitaja, suurkoovitaja ja väikekoovitaja populatsioonid Norras ning Rootsis (tugevas) languses, kuid Soomes tõusuteel. Mis selliseid erinevusi põhjustab, veel teada ei ole.

Analüüsides arvukuse muutuste ja rändeteede pikkuse suhet, ilmnes, et suurema tõenäosusega on languses just kaugrändurite populatsioonid; sellist suundumust on peegeldanud ka varasemad uuringud. Peamiseks põhjuseks peetakse talvitus- ja rändepeatuspaikade kvaliteedi halvenemist, lisaks ei suuda kaugrändurid erinevalt mitmetest värvulistest (loe siit) kuigi edukalt kliimamuutustest põhjustatud fenoloogiliste nihetega kaasas käia. Tõenäoliselt on neil kahel teguril ka vastastikmõju, mis võimendab negatiivset toimet veelgi.

Uuringus leidis kinnitust ka kahlajate pesitsustiheduse ja laiuskraadi seos – kui üldise laiuskraadilise gradiendi reegli järgi bioloogiline mitmekesisus kõrgematel laiuskraadidel väheneb, siis kahlajate seas on suund vastupidine. Samas ei sõltunud liigi käekäik pesitsemise laiuskraadist.

Lindström, Å., Green, M., Husby, M., Kålås, J. A., Lehikoinen, A., & Stjernman, M. (2019). Population trends of waders on their boreal and arctic breeding grounds in northern Europe. Wader Study 126(3): 200–216. doi:10.18194/ws.00167

Teadusuudist toimetas Triin Kaasiku, kes on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi looduskaitsebioloogia doktorant.