Põllulindude arvukus on jätkuvalt vähenemas. Langenud on nii paigalindude kui ka lühirändurite arvukus, kuid enim on vähenenud kaugrändurite arv. Näiteks Aafrikas talvitava kadakatäksi (Saxicola rubetra) arvukus Euroopas on viimase 40 aastaga kahanenud koguni 88%, vähenedes jätkuvalt ka Eestis.

Kadakatäksi arvukus on langemas nii Eestis kui Euroopas. / Foto: Arne Ader, www.loodusemees.ee

Euroopas on kadakatäksi kaitse suunatud eelkõige pesitsustingimuste soosimisele, kuid ei ole teada, kas langust põhjustab ka muutus talvitamisaladel. Näiteks seostatakse kadakatäksiga sarnase rändeteega liikide (pruunselg-põõsalinnu (Sylvia communis), kaldapääsukese (Riparia riparia), valge-toonekure (Ciconia ciconia)) 1970.–1980. aastate arvukuse vähenemist sel ajal Saheli piirkonna erakordsete põudadega.

Võrreldes suurte lindudega on väikese värvulise uurimine mõnevõrra keerulisem nende lühikese eluea ja kõrge suremuse tõttu, mistõttu tuleb andmeid koguda aastaid. Kadakatäksi kaheksa asurkonna sigivust ja lindude ellujäämust Inglismaal, Sloveenias, Venemaal, Ukrainas, Saksamaal ja Šveitsis uurides selgus, et arvukuse peamine põhjus peitub ikkagi kadakatäksi pesitsusaladel: rõngastamis- ja taaspüügiandmete järgi on täiskasvanuks saanud täksil tõenäosus järgmisel aastal pesitsema naasta 50–60% (isastel veidi kõrgem kui emastel), kuid poegade ellujäämus on liialt väike (umbes 10%, sõltuvalt asurkonnast 3–26%) selleks, et tagada asurkondade stabiilne arvukus. Kadakatäksi rohumaadel asuvas pesas on 5–6 muna, kuid kuna rohumaid niidetakse sageli 1–2 korda aastas (Šveitsis ka 2–3 korda), on täksid suure surve all.

Arvutuste kohaselt peaks elujõulise asurkonna püsimiseks poegade ellujäämus olema vähemalt 20%. Oludes, kus 40–70% paaridest on edukad pesitsejad (ehk lennuvõimestub vähemalt üks poeg), peaks poegade elujäämus aga olema 20–35%; kui pesitsemine õnnestub ligikaudu 30% paaridest, peaks poegade ellujäämus olema aga 35–45%. Suure tõenäosusega on ühekuuseks kasvanud poja ellujäämus sarnane juba vanalindude omaga. Uuringust selgus ka, et edukatel pesitsejatel on ellujäämus 35% kõrgem.

Vanalindude ellujäämuse ja asurkonna suuruse vahel ei ole positiivset seost. Näiteks Rootsis ja Sloveenias, kus vanalindude ellujäämus oli kõrgeim, on arvukus langenud kõige rohkem – see viitab, et põhiline arvukuse languse põhjus on põhjustatud just sigimistingimuste halvenemisest ja/või poegade hukkumisest, mitte aga seotud rände- või talvitamispiirkondadega; sarnast trendi on täheldatud mitmetel rohumaadel pesitsevatel lindudel (näiteks kiivitajal (Vanellus vanellus)). Seega peaks ka edasiste kadakatäksi kaitsemeetmete teravik olema suunatud eelkõige majandatavatele rohumaadele.

On ka näiteid kadakatäkside pagemisest rohumaadelt uutesse elupaikadesse. Prantsusmaal ja Šveitsis on liigi arvukus märkimisväärselt vähenenud, kuid täksid on leidnud väikeseid pelgupaiku kõrgemal mägedes, kus väikesed asurkonnad on suhteliselt stabiilsed. Inglismaal on kadakatäksidele olulised pelgupaigad militaaralad, mis on intensiivpõllunduse eest kaitstud. Võimalik, et kliimamuutustel on teatud negatiivne mõju, mis tuleneb lindude hilinemisest pesitsusaladele, kuid andmed viitavad siiski, et märksa olulisem arvukuse languse põhjus on Euroopa pesitsusaladel toimuv rohemaade majandamine. Seega peaks paljude põllulindude, sealhulgas kadakatäksi arvukuse vähenemise peatamiseks muutuma põllunduspraktika ja suurenema maastike elurikkus.

Fay R, Schaub M, Banik MV, et al. (2020). Whinchat survival estimates across Europe: can excessive adult mortality explain population declines? Animal Conservation: https://doi.org/10.1111/acv.12594

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.