Kas linnugripi tassib kanalasse kuldnokk?
15.04.2021
Kevadrändel olevad linnud toovad lõunast kaasa tõbesid, sealhulgas ka linnugripi, mis võib nakatada kodulinde, kariloomi ja ka inimest. Seepärast on rändeajal üsna tavaline, et linnukasvataja peab oma kodulinde metsikute lindudega kontaktide välistamiseks kinnises ruumis pidama. Linnugripp levib peamiselt veelindude seas, kuid ometi jõuab ka farmidesse, mis ei asu rannikul või veekogude läheduses, ning paikadesse, kus veelinde ei rända. Tekib tahtmatult küsimus, milline on igapäevaselt inimese läheduses askeldavate lindude, näiteks kuldnoka, roll linnugripi levitamisel.
Teoreetiliselt võib kuldnokk linnugripi saada ka siis, kui joob lombist, mille juures askeldavad nakatunud veelinnud. / Foto: hedera.baltica, Flickr.com, CC BY-SA 2.0
Kui vee- ja rannikulindude sattumine kanalasse või suurtööstustes on peaaegu välistatud – selle eest hoolitsevad farmerid –, siis väikesed värvulised pääsevad kodulindudele suhteliselt lähedale.
Üldiselt jõuavad kodulindudeni madala patogeensusega linnugripi tüved, kuid mõned neist, näiteks H5 ja H7, võivad kiiresti muteerudes kujuneda väga patogeenseks ja ohustada majandustegevust, linnukasvatust ning ka metsikuid linde ja loomi. Värvuliste kokkupuuted veelindudega on sagedased, sest aeg-ajalt külastavad nad kõik veekogusid – kas siis janu kustutamiseks, sulestiku kasimiseks või pesamaterjali kogumiseks. Samuti on võimalik, et eelnevalt veelindude piirkonnas tegutsenud värvuline tassib kodutallu naastes kaasa ka viiruse.
USA-sse jõudis kuldnokk 1800. aastail ja on tänaseks kanda kinnitanud peaaegu kõikjal. Toitudes põllumaadel, lõikab kuldnokk kasu kariloomade ja linnukasvatuse lähedusest, ka ei ole neile keeruline tungida hoonetesse – piisab väikesest august. Lisaks on kuldnokk suure osa aastast seltsinguline, millest lähtuvalt suureneb sõltuvalt parve suurusest ka linnugripi edasikandmise tõenäosus. Seepärast on kuldnokad ka ühed kõige põhjalikumalt uuritud värvulised linnugripi seisukohast.
Suurim tõenäosus on nakkus saada veekogu kaldalt. / Foto: miluz, Flickr.com, CC BY 2.0
Mõningate uuringute järgi puutuvad kuldnokad linnugripiga kokku vähe – antikehad näitavad, et vaid 0,58% lindudest on sellega kokku puutunud. RNA-põhised määrangud näitavad, et nakatunud võivad olla 1,79% kuldnokkadest. Kuldnokk on ka üks väheseid linde, kelle linnugripi levitamisvõimet ja nakatumist on uuritud eksperimentaalselt: näiteks kõrge patogeensusega tüvi H7N7 paljuneb kuldnokas edukalt, levib kudedesse ja lõppeb linnu surmaga. Tüvega H5N1 nakatumine kajastub küll kudedest võetud proovides ja antigeenitestides, kuid ei ole kuldnokale letaalne – harva levib see lindude endi seas, kuid samas on oht kodulindudeni jõuda olemas. Madala patogeensusega H3N8 viirus suudab kuldnokas elutseda, kuid ei levi edasi; kanadelt saadav tüvi H2N3 ja partidelt saadav H4N2 nakatavad kuldnokki, kuid mõlemad on madala patogeensusega. Tüvega H7N9 nakatumine sõltub doosist – kuldnokkadel tuvastati see ainult intensiivse nakkuse korral. Tüvede H5N8 ja H5N2 korral ei ole kuldnokkadel kliinilisi haigestumise märke tuvastatud (loidus, limaskestade tursumine), kuid nakkus oli neis siiski olemas.
Kõik see viitab, et linnugripp jõuab kuldnokkade sekka teatud regulaarsusega. Kuid et neil tavaliselt otsekontakt kodulindudega puudub, on nad suhteliselt viletsad nakkuse levitajad, kuid see sõltub viiruse tüvest.
Kui võrrelda kuldnokki teiste lindudega, siis kajakad on peamised H13 ja H16 tüvede refuugium – lausa 50% kajakatest võib olla nakatunud. Linnukasvatustest on neid tüvesid leitud siiski harva, kuigi kajakatel on tuvastatud ka väga patogeenseid H5N8 (Saksamaal) ja H5N1 (Hong-Kongis) tüvesid. Tuvid on samuti inimkaaslejad ja ka neilt on linnugrippi leitud, kuid see liik ei levita grippi kuigi edukalt. Ka vintlased on suhteliselt puhtad poisid ning vareslastel on tüvi H5N1 tuvastatud linnugripi kolletes.
USA-s läbiviidud uuringute põhjal on üks kõige potentsiaalsem linnugripi levitaja hoopis suitsupääsuke. Ka Euroopas on suitsupääsukestel tuvastatud H4, H9, H10 ja H11 tüvesid.
Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.
Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.