Kass on üks kõige invasiivsem ning inimkaaslejana peaaegu kõikjale levinud loomaliik. Omapäi tegutsedes, halvemal juhul metsistudes, on kassid aga ohuks kohalikule loomastikule (loe siit), eelkõige närilistele ja lindudele (loe pikemalt Eesti Loodusest). Kassikahjude vähendamiseks on mitmeid lahendusi, näiteks kassi kaeluse külge kõliseva kellukese või mõne piiksuva seadme riputamine, mis raskendab saagi tabamist, või kaelusele laia lipsu kinnitamine, mis takistab saagi haaramist. Mõnel puhul on sellised vahendid vähendanud näriliste ja lindude hukkumist poole võrra, kuid on teada ka juhtumeid, kus kassid on muutnud oma tavapärast käitumist selliselt, et kelluke ei kõliseks. Samuti on paljudele kassiomanikele selliste vahendite kasutamine vastumeelne, kuna nende arvates mõjutab see kassi heaolu, rääkimata kassi liikumisvabaduse piiramisest.

Kireva kaelusega kassi märkavad linnud kergemini. / Foto: Jeff Short, Flickr.com

Üks viimatine vahend kasside ohtlikkuse vähendamiseks on kirev kassikaelus – kirevast kangast lai krae, mis käib ümber kaelarihma ning mida ääristab helkurpael. Looduse rohekaspruunide toonide taustal paistab kirev krae kergesti silma ning arvestades lindude nägemise eripäradega peaksid nad kirevaid toone väga hästi märkama. Kuna kaelus võib takerduda, siis on kaelarihmal turvakinnitus, mis vabaneb tugeval sikutamisel. Senised uuringud kireva kassikaeluse mõjust näitavad, et New Yorkis vähendas kaeluse kandmine kasside linnupüüdmise edu kevadel 95% ja sügisel 70%, Austraalias aga vähenes esimesel aastal nii kahepaiksetele ja roomajatele kui ka lindude püügiedu 55%, järgneval aastal 25%.

Euroopas tehti esimene sarnane uuring Šotimaal ja Mani saarel. Seal jälgiti kireva kaelusega kasse sügisel ja talvel ning võrreldi koju toodud saaki enne ja pärast kaeluse kandmist. Kaheksa nädalat kestnud uuringus olid pooled uuringus osalenud kassidest esmalt kaelusta, kuid said selle neli nädalat hiljem; teine pool uuringus osalenud kasse aga olid alguses kaelusega ja ilma pärast.

Koju toodud lindude arv (või nende jäänused) näitas, et kirev kassikaelus vähendas lindude püüdmist 78%: kaeluse kandmise nädalate jooksul püüdis üks kass keskmiselt 0,44 lindu, kaeluseta aga 1,89 lindu. Siiski tuleb silmas pidada, et täpsemate tulemuste saamiseks tuleks kasutada ka kassi- või rajakaameraid (loe näidet siit), sest kõike püütut ei pruugi kassid koju tuua.

Kireva kaeluseta kassi on linnul oluliselt keerulisem märgata. / Foto: Alice Cahill, Flickr.com

Kasse kaeluse kandmine ei seganud – 64% neist harjus kaelusega ööpäeva jooksul, vaid ühel võttis harjumine paar nädalat ja üks ei harjunudki. Valdav enamus kassiomanikest (86%) olid valmis ka edaspidi oma hoolealustel kirevat kaelust kasutama. Vaid üks väitis, et ei kasuta kaelust edaspidi, sest see kipub liiga sageli kaduma – tõepoolest tuli uuringu käigus kassidel kaeluseid asendada 11-l kassiomanikul 13-st.

Kuigi kirev kassikaelus on tõhus, on selle laiaks kasutamise takistuseks esiteks hind, mis on märgatavalt kõrgem kui kellukesel. Samas ei ole kaeluse valmistamine ülemäära keerukas õmblustöö, sobides hästi käeharjutuseks. Suurbritannias on takistuseks ka elanike teadmiste puudumine ja ignorantsus kasside võimaliku negatiivse mõju osas – sellest lähtuvalt on ka nende valmidus toetada kasside mõju leevendavaid seadusi väikseim. Seega võib suure osa kassikahjudest kanda hoopis inimese teadmatuse arvele. Et kaelus on tõhus, eriti kevadisel ajal, mil linnud pesitsevad, on see üks võimalus kohaliku looduse säästmiseks.

Pemberton C, Ruxton GD (2020). Birdsbesafe® collar cover reduces bird predation by domestic cats (Felis catus). Journal of Zoology 310: 106-109. https://doi.org/10.1111/jzo.12739

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.