Kuldnoka aasta teadusuudis

Korduvpesitsemist ehk kahe või rohkema pesakonna üleskasvatamist sigimishooajal esineb mitmel linnul. Eelkõige on see levinud väikeste lindude seas, sest neil kulub ühe pesakonna kasvatamiseks vähem aega ja aega jääb ka teiseks-kolmandaks pesitsuseks. Eestis on korduvpesitsejad rasvatihane, põldvarblane, suitsupääsuke ja mitmed teised.

Suurtel lindudel vältab pesitsus kuid ning korduvpesitsust neil naljalt ei esine, vähemalt mitte meie laiuskraadil. Oluline on teada, et pärast esimese pesitsuse ebaõnnestumist näiteks rüüste või ilma tõttu munevad linnud järelkurna, mis erineb teisest kurnast: järelkurna munenud lind ei ole esimesse pesitsusse saanud panustada kogu energiat, mida on vaja pesakonna üleskasvatamiseks. Ajaliselt võib järel- ja teiste kurnade esinemine ka kokku langeda, näiteks siis, kui esimese pesitsuse pojad hukkuvad vahetult enne pesast lahkumist. Sel juhul saab järel- ja teistel kurnadel vahet teha vaid vaatlustega, vajalik on vanalindude märgistamine või sulestiku järgi äratundmine. Samas on esimese ja teise pesitsuse alguse vahel üsna lihtne vahet teha – teist kurna alustavad väikesed värvulised ligikaudu kuu aega pärast esimese pesitsuse algust.

Enne uue kurna munemist tuleb esimene pesakond pesakastist välja meelitada. / Foto: hedera.baltica, Flickr.com, CC BY-SA 2.0

Ka kuldnokk (Sturnus vulgaris) muneb teisi kurni. Aeg-ajalt annavad kuldnoka teisest kurnast teada ka Eesti linnu- ja loodusvaatlejad, kuid kindlad tõendid Eestis kuldnoka teise kurna kohta siiski puuduvad. Seetõttu oleme teadmisel, et põhjapoolsetel aladel – ka Eestis ning Soomes [1] – kuldnokk teist kurna ei mune ning meil pesakastidesse pesitsushooaja teisel poolel munejad on tõenäoliselt esimesel korral pesitsusvõimalusteta jäänud linnupaarid. Näiteks võivad sobiva õõnsuse puudusel noored linnud vanadega konkureerides pesapaigata jääda ning üritavad hiljem, pärast esimese pesakonna poegade lahkumist oma esimese pesitsusega maha saada.

Eestist lõunapool on aga kuldnokkadel teiste kurnade munemine suhteliselt tavaline. Näiteks Hollandis võib soodsal pesitsusaastal lausa 48% paaridest muneda teise kurna (keskmiselt teeb seda 6–20% [2]), kuid üsna sagedased on teised kurnad ka mujal Kesk-Euroopas (Itaalias [3], Saksamaal [4]) ning ka Ameerikas (Kanadas [5], Argentiinas [6]). Kuigi teise pesakonna poegade edukus kipub olema väike, tasub lindudel siiski pingutada.

Põhja-Ameerika kuldnokad munevad võrreldes Euroopa liigikaaslastega teisi kurni sagedamini. Põhjalikult on kuldnoka teiste kurnadega seonduvat uuritud Kanada Briti Kolumbias, kus teise kurna muneb umbes 38% lindudest ning kuigi 39% teistest pesitsustest ebaõnnestub, suurendab korduvpesitsus oluliselt pesitsusedukust [5]. Nii on selgunud, et teise kurna munemine sõltub esimese kurna ajal vanemate käitumisest: kui varakult päeva alustavad vanemad munevad teise kurna, siis hilise ärkamisega vanemad aga mitte [7]. Samuti mõjutab teise kurna munemist ka vanalindude pingutus esimese pesakonna kasvatamisel – mida rohkem nad pingutavad, seda väiksem on tõenäosus muneda teine kurn: tavaoludes munes teise kurna 72% paaridest, kuid veidi rohkem pingutanud linnud, kes olid varustatud raadiosaatjatega või kellel oli kärbitud tiibasid ning kelle energiakulu lennates oli seetõttu suurem, vastavalt 58% ja 56%; ka järgmisel aastal munesid eelneval aastal kergema vaevaga pääsenud linnud oluliselt sagedamini teisi kurni, kui lisapingutuse teinud linnud [8].

Seda, et sage teiste kurnade esinemine, nende pesakondade suhteliselt suur edukus, kuldnokkade rändest loobumine ja suhteliselt paljude noorte kuldnokkade pesitsema asumine juba esimesel eluaastal, on põhjused, mis võivad selgitada kuldnoka kiiret levikut ja arvukuse tõusu Põhja-Ameerikas pärast liigi introdutseerimist [9], arvati juba poole sajandi eest.

1. Ojanen M, Orell M, Hirvelä J (1979). The breeding biology of the starling Sturnus vulgaris in northern Finland. Ecography 2: 81-87, https://doi.org/10.1111/j.1600-0587.1979.tb00685.x
2. Van Turnhout C, Nienhuis J, Majoor F et al. (2016). Breeding performance of Common Starlings Sturnus vulgaris in the Netherlands. Limosa 89: 37-45
3. Pirrello S, Colombo E, Pilastro A et al. (2017). Skin and flange colour, but not ectoparasites, predict condition and survival in starling nestlings. Behavioral Ecology and Sociobiology 71: 63, https://doi.org/10.1007/s00265-017-2292-6
4. Berger S, Disko R, Gwinner H (2003). Bacteria in starling nests. Journal für Ornithologie 144: 317-322, https://doi.org/10.1046/j.1439-0361.2003.03008.x
5. Cornell A, Williams TD (2016). Individual quality and double-brooding in a highly synchronous songbird population. The Auk 133: 251–260, https://doi.org/10.1642/AUK-15-165.1
6. Ibañez LM, Fiorini VD, Montalti D, Di Iorio O, Turienzo P (2015). Parasitism by Botflies Philornis Sp. on European Starlings Sturnus vulgaris, an Exotic Bird in Argentina. Ardeola 62: 363-372, https://doi.org/10.13157/arla.62.2.2015.363
7. Maurya C, Serota MW, Williams TD (2020). Plasticity in diurnal activity and temporal phenotype during parental care in European starlings, Sturnus vulgaris. Animal Behaviour 159: 37-45, https://doi.org/10.1016/j.anbehav.2019.11.004
8. Serota MW, Williams TD (2019). Adjustment of total activity as a response to handicapping European starlings during parental care. Animal Behaviour 148: 19-27, https://doi.org/10.1016/j.anbehav.2018.11.009
9. Berthold P (1968). Die Massenvermehrung des Stars Sturnus vulgaris in fortpflanzungs-physiologischer Sicht. Journal für Ornithologie 109: 11–16, https://doi.org/10.1007/BF01678098

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.