Linnu nokk pajatab nii mõndagi liigi eluviisidest ning on selle tõttu juba sajandeid teadlastele huvi pakkunud. Näiteks Charles Darwin võrdles mitmeid aastaid Galapagose saarte vindiliikide nokkade suurusi ning seostas nende varieeruvust evolutsiooniliste muutustega.

Kõikide teiste ülesannete – toitumis-, sulgede sugemis-, pesaehitamisabivahend – kõrval on lindude nokkadel ka n-ö soojusvaheti roll. „Palja“ ja ohtrate veresoontega noka kaudu kaotavad linnud kehasoojust. Näiteks tokotuukani (lad k Ramphastos toco) kehapindalast moodustab nokk lausa 40% ning selle kaudu eraldub 60% kehasoojusest; väikesel värvulisel laulusidrikul (Melospiza melodia) on näitajad vastavalt 2% ja 10%. Kuna suurema nokaga on kergem ülekuumenemist vältida, kuid külmades oludes liialt soojust kaotada, on soojemas kliimas elavatel lindudel suhteliselt suurem nokk, kui külmades oludes elavatel liikidel ja liigikaaslastel.

Siiski on lindudel energia säästmiseks lisaks füsioloogilistele ja morfoloogilistele kohastumustele kujunenud ka käitumuslikud kohastumused. Üheks sellest on noka sulestikku peitmine. Näiliselt ebamugav asend võib olla oluline energia optimaalseks kasutamiseks erinevate eluks vajalike funktsioonide täitmisel ning mõjutada isendi edukust.

Lokutkiivitaja, detsember 2007, Snug, Tasmaania / foto: Uku Paal

Kuigi noka nn soojusvaheti rolli on seni vaid pinnapealselt uuritud, on teada, et noka abil kehasooja säästmiseks peaks nokk sulestikus peidus olema sagedamini külmade ilmadega ning pikanokalistel liikidel. Sellele väitele leidsid kinnitust Austraalia teadlased, kes jälgisid kuue kuu jooksul üheksa kahlajaliigi – älverüdi (Calidris acuminata), kõvernokk-rüdi (Calidris ferruginea), punakael-rüdi (Calidris ruficollis), vesitüll (Erythrogonys cinctus), austraalia merisk (Haematopus longirostris), karkjalg (Himantopus himantopus), punapea-naaskelnokk (Recurvirostra novaehollandiae), heletilder (Tringa nebularia) ja lokutkiivitaja (Vanellus miles) – käitumist temperatuuride 13 – 43 °C vahemikus. Kuigi eelnevalt oli saadud kindlaid tõendeid noka soojendamisest külmades oludes vaid vangistuses peetud lindudel, on nüüd kahlajate kui suhteliselt pikkade ja liigiti varieeruvate nokkadega linnurühma näol olemas esimene tõend sellise käitumusliku kohastumuse kehtimisest ka vabas looduses.

Austraalia meriskid, detsember 2007, Cairns, Queensland / foto: Uku Paal

On võimalik, et selline käitumuslik kehasoojuse regulatsioon mõjutab muuhulgas liikide kohanemist kliimamuutustega. Näiteks võib kliimasoojenemine tingida liigisisest nokasuurenemist, sest suurema noka kaudu on võimalik kiiremini liigsest soojusest vabaneda. Samas võivad suuremate nokkadega liigid saada võimaluse suunduda ilma suuremate soojakadudeta jahedamatesse piirkondadesse.

Ryeland J, Weston MA, Symonds MRE (2017). Bill size mediates behavioural thermoregulation in birds. Functional Ecology 31: 885–893. doi: 10.1111/1365-2435.12814

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.