Kuldnoka aasta teadusuudis

Kuldnokk (Sturnus vulgaris) ei pelga pesaõõnsuse nimel jageleda liigikaaslasest naabri ega ka teiste lindudega. Pesitsusperioodil uudistavad kuldnokad naaberpesades toimuvat üsna sageli – kõõluvad pesaaval, omanike äraolekul käivad ka pesas sees uudistamas. Näiteks peab mõnikord pesaõõne tülikale kuldnokale loovutama rähn, kes on endale sobiva õõnsuse ise rajanud.

Kuigi juhtub, et kuldnokk võib naabrile ka appi minna ja aidata tal järglaste eest hoolitseda, tuleb teise linnuliigi järglaste eest hoolitsemist ette väga harva. Siiski märgati eelmisel aastal Kanadas, et isane kuldnokk toitis männi-kirjurähni (Dryobates villosus) poegi. Tegu ei olnud üksiku juhusliku toitmiskorraga – isaslind külastas kolme rähnipojaga pesa regulaarselt (keskmiselt seitse korda tunnis). Ta tõi neile vihmausse ja suuremaid putukaid, keda poegadel oli kohati keeruline neelata, käis pesaõõnsuses ja tassis sealt välja poegade roojapalle. Emane männi-kirjurähn tõi samal ajal aga järglastele tiibadega selgrootuid ja vastseid 7,4 korda tunnis, ei käinud kordagi pesas, vaid andis toidu poegadele pesaavalt. Kui rähn lõpetas poegade toitmise pärast esimese poja lahkumist pesast, siis kuldnokk jätkas poegade toitmist veel paar päeva, kuni ka kaks ülejäänut pesast lahkusid.

Kuldnokk männi-kirjurähni poega toitmas. / Foto: Dominic Janus ©

Üksikvaatluse põhjal ei saa kindlaks teha põhjust, kuid see võib olla konkurents pesaõõnsusele: erakordselt soojal kevadel alustas männi-kirjurähn pesitsust tavapärasest varem ja see kattus kuldnokkade pesitsusega. Samas võib oma roll olla inimasustuse naabrusel ning ehk ka isasrähni puudumine, sest isasrähni hooleks on eelkõige konkurentide tõrjumine ja territooriumi kaitsmine. Ei saa aga välistada, et kuldnoka veidra käitumise põhjustas rähnipoegade kisa, mis füsioloogiliselt pesitsuseks valmis linnule võib päästikuna mõjuda.

Emane männi-kirjurähn oli ilmselt teadlik toimuvast, sest mõnel puhul oli lindude toitmiskordade vahe vaid mõni sekund ning korra oli kuldnokk pesas siis, kui rähn poegi toitmas käis. Siiski oli rähn kuldnoka suhtes vaenulik ja üritas teda tõrjuda.

Säärane liikidevaheline abistamine lindude seas väga levinud ei ole ning senised sellekohased teated on jäänud pigem kuulujuttudeks; dokumenteeritud juhtumeid on käputäis. Näiteks on teada üksikud juhud, kui kuldnokk on toitnud teiste värvuliste poegi, rähnide abistamisest leiab teaduskirjandusest kolm kirjet: varasemalt on kuldnokalt abi saanud pähkli-leeträhn (Melanerpes carolinus), täpikrähn (Colaptes auratus) ja haava-kirjurähn (Dryobates pubescens). Tavalisem on linnuilmas teineteise abistamine liigisiseselt, kus pesitsejale võivad abi pakkuda lähisugulased.

Kuigi tegu on üksikute juhtudega, ilmestab see siiski liikide suhete keerukust ja inimese nappi teadmist neist. Ja lõpeks ei saa välistada, et nii nagu inimeste seas leidub veidralt käituvaid isendeid, on neid ka linnuriigis.

Janus D, Gow EA (2021). Interspecific parental care by a European Starling (Sturnus vulgaris) at the nest of a Hairy Woodpecker (Dryobates villosus). The Wilson Journal of Ornithology 133

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.