Kuna linnud on loomade seas ühed liikuvaimad, võivad nad haiguseid levitada kiiresti ja kaugele (linnugripi kohta loe siit ja siit). Rändel mitmetes paikades peatudes võivad nad nakatuda või, vastupidi, sinna haigusetekitaja viia.

Erinevatel andmetel viivad rändlinnud talvitamisaladelt pesitsuspaikadesse ka 6,8–175 miljonit puuki, kes võivad levitada Lyme’i tõbe ehk puukborrelioosi põhjustavat bakterit Borrelia burgdorferi. Üheteistkümnes Euroopa riigis lindudelt kogutud puugid tõid selgust, kas ja milline on lindude roll borrelioosi levitamisel. Eestist kogusid puuke Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi ornitoloogid Kilingi-Nõmme metsades pesitsevatelt rasvatihastelt (Parus major).

Puugid kinnituvad enamasti linnu silma ja nokapiirkonda. / Foto: Steve Waddingham, Flickr.com

28 linnuliigilt leiti 2308 puuki, kellest 77% olid võsapuugid (Ixodes ricinus). Eestis ja Soomes leiduvat laanepuuki (Ixodes persulcatus) lindudelt ei leitud. Kõige sagedamini leiti puuke maapinnal tegutsevatelt liikidelt, näiteks musträstalt (Turdus merula), laulurästalt (Turdus philomelos) ja vainurästalt (Turdus iliacus), kuid ka rasvatihaselt. DNA analüüs näitas, et 37,2% perekonna Ixodes puukidest – kõige sagedamini võsapuugid (nakkusega puuke 40,2%) – kannab Borrelia bakterit. Sealjuures on nakatunud puuke oluliselt rohkem põhjapoolsetel aladel, näiteks Soomes ja Rootsis levib oluliselt rohkem nakatunud puuke kui Kesk- või Lääne-Euroopas; seda kinnitab ka inimeste sagedasem nakatumine puukborrelioosi Skandinaavias.

Kõige sagedamini olid puukborrelioosi nakatunud hallrästalt (Turdus pilaris) ja musträstalt kogutud puugid (vastavalt 92% ja 58%), kuid üllatuslikult olid punarinnalt (Erithacus rubecula) kogutud puukidest nakatunud vaid 3,8%.

Punarinnal leidub puuke küll sageli, kuid borrelioosi kannavad neist üksikud. / Foto: sylvette.T, Flickr.com

Borrelia bakterite DNA-d analüüsides selgus, et mitmed linnuliigid on erinevate, vähemalt kuue erineva Borrelia bakteritüüpide kandjaks. Näiteks leiti kõige sagemini puukidelt Borrelia garinii’t, kelle refuugiumiks on näiteks must- ja vainurästas, punarind, kaelus-kärbsenäpp (Ficedula albicollis), salu-lehelind (Phylloscopus trochilus ) ja rasvatihane. Ka Eesti rasvatihastelt kogutud nakatunud puukidel oli valdav just Borrelia garinii, vaid ühe rasvatihase puugilt leiti haruldasem Borrelia afzelii. Kokku oli suluspesitsevate linnuliikide puukidest Borrelia’ga nakatunuid 33,8–36,4%.

DNA põhjal võib järeldada, et Euroopa puukide borrelioositekitajate levik on geograafiliselt ühtne. Seega võib geograafiliste erisuste puudumise tingida lindude suur liikuvus, mis omakorda tõendab, et just linnud (eriti rästad) on olulised Borrelia garinii refuugiumid, kellelt puugid nakkuse saavad ja kes võivad nakatada ka inimest. Ainsana võis Borrelia garinii väga madalat geneetilist mitmekesisust täheldada Norra puukidel, mis viitab, et asurkond on mingil hetkel olnud isoleeritud.

Võimalikke nakkuskandjaid on oluline uurida tervishoiu seisukohalt – oluline on saada teada haigustekitaja muutumine, tema peremehed ja edasikandjat mõjutavad tegurid. Lindudelt nakatunud puugi saamine on siiski vähetõenäoline, kuna lindude ja inimeste füüsiline kokkupuude on harv. Küll aga peaks hoolsad olema ornitoloogid ja lindude rõngastajad.

Norte AC, Margos G, Becker NS, et al. (2020). Host dispersal shapes the population structure of a tick‐borne bacterial pathogen. Molecular Ecology 29: 485– 501 https://doi.org/10.1111/mec.15336

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.