Linnade kasvades väheneb keskkonna üheülbastumise tulemusena sealne liigirikkus. Seepärast on hakatud üha enam tähelepanu pöörama ka fülogeneetilisele mitmekesisusele ehk nii-öelda fülorikkusele, mis kätkeb lisaks liikide mitmekesisusele ka nende evolutsioonilist ajalugu.

Fülo- ja liigirikkuse vähenemine on omavahel seotud, iga liigi kadumisega jääme ilma ka mitmest miljonist aastast evolutsioonilisest pärandist. Suuremat mõju avaldab fülorikkusele aga tervete liigirühmade kadumine. Sellised linnakeskkonnaga mitte kohaneda suutnud liikide (näiteks röövlindude) kadumise mõju on seda suurem, mida kaugemal nad teineteisest evolutsiooniliselt asuvad.

Ennustused, et 21. sajandi esimese 30 aastaga kasvab linnade pindala 1,2 miljoni ruutkilomeetri võrra, paneb teadlasi küsima linnade fülorikkuse muutumise kohta. Kas linnasid asustama hakkavad uued liigid suudavad kompenseerida fülorikkuse kadu?

Vastuse annab uuring, mille tarbeks koondati 27 Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Aafrika ning Austraalia regiooni linnustiku ja 1219 linnuliigi andmed. Tulemused näitasid, et linnastumine on kahandanud lindude fülorikkust ja protsess on kõikjal suhteliselt sarnane sõltumata linna ümbritsevast maastikust. Kahanemise ulatus aga sõltub linnastumise intensiivsusest. Tugevalt linnastunud, näiteks väheste rohealadega kesklinna piirkondade linnustiku evolutsiooniline ajalugu on 450 miljonit aastat lühem vähelinnastunud alade, näiteks linnalähedaste loodusmaastike omast; samuti on tugevalt linnastunud alad võrreldes äärelinnadega evolutsiooniliselt 210 miljonit aastat lühema ajaloolise pärandiga. Selgus ka, et linnastunud piirkondadest kadusid esmajärjekorras röövlinnud, rähnid ja mitmed värvulised (näiteks tsiitsitajad, meelinnud, säälikud).

Raudkull maiustab tuviga. Röövlindude kadudes väheneb linnalinnustiku fülorikkus oluliselt. Mõned röövlinnud tunnevad end linnades aga väga koduselt. / foto: Veljo Runnel

Piirkondadevahelisi erinevusi põhjustab kohalike linnuliikide kadumine, keda linnatingimustega kohanevad liigid kompenseerida ei suuda. Sellest tulenev tugevalt linnastunud alade väiksem fülorikkus on põhjustatud linna elama asunud linnuliikide evolutsioonilisest lähisugulusest; vähelinnastunud aladel elutseb rohkemate liigrühmade esindajaid. Kuigi linnastumisest kasu lõikavate linnuliikide hulgas leidub liike, kelle sugulus kohalikega on kauge ning nad võivad osaliselt leevendada fülorikkuse kadu, ei suuda nad siiski kompenseerida selle vähenemist. Samuti ei suuda seda võõrliigid.

Inimese vajadustele kohandatud linnamaastik loob eluks soodsad tingimused vaid teatud liikidele või liigirühmadele, seepärast on fülorikkuse säilimiseks oluline ka inimmõjust puutumata alade säilitamine. Globaalsed inimtekkelised muutused ei vähenda mitte ainult liigilist mitmekesisust, vaid viivad ka nii evolutsioonilise ajaloo kui ka funktsionaalsuse poolest uute koosluste tekkimiseni.

Sol D, Bartomeus, I, González-Lagos C, Pavoine S (2017). Urbanisation and the loss of phylogenetic diversity in birds. Ecology Letters. doi:10.1111/ele.12769

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.