Erinevad häiringud on looduses tavalised, häirida võib ilm, maakasutuse muutus, inimese kohalolu. Looma stressitase mõjutab sigimist ning on oluline teadmine asurkonna seisundi või kaitse vajaduse kohta otsuste langetamiseks.

Stressi on võimalik mõõta veres ringlevate hormoonide järgi: stressi kasvades paiskub verre hormoon kortisool või kortikosteroon, mis aitavad reguleerida ainevahetust. Sõltuvalt häiringu kestusest püsivad hormoonid vereringes lühemalt või pikemalt, kaua aega veres püsides võivad need häirida tavapärast ainevahetust.

Tavaliselt määratakse looma stressi verest, kuid täna on stressimarkereid võimalik uurida ka roojast, karvadest/sulgedest või süljest, mis on loomasõbralikumad viisid. Seni on stressitaset süljest mõõdetud koduloomadel või vangistuses elavatel loomadel. Süljest stressi mõõtmine näitab isendi seisundit mõõtmise hetkel, lisaks on süljest võimalik mõõta ka stressi baastaset; karvadest ja sulgedest saab aga mõõta stressi, mis oli sule kasvamise ajal.

Kalakajaka süljest ja verest mõõdetud stressihormooni tase korreleerub.

Esmakordselt testisid meetodit lindudel Tartu Ülikooli teadlased Kakrarahul elavatel kalakajakatel, kui ökoloogia ja maateaduste instituudi prantslasest teadlane Jeffrey Carbillet, kes oli uurinud metskitsi ja mõõtnud stressihormoone nende süljest, küsis, kas sama meetod võiks toimida ka lindudel.

2022. aasta kevadel koguti Kakrarahu 24-lt kalakajakalt vere- ja süljeproov. Kortikosterooni hulk süljes oli küll oluliselt madalam – 35,7% vereplasmas olevast –, kuid korrelatsioon kahe mõõdu vahel oli tugev. Süljes on vaid vabalt ringlev kortikosteroon, veres on suur hulk hormoonist aga seotud erinevate valkudega. See tähendab, et süleproov peab olema piisavalt mahukas, et sealt oleks võimalik kortikosteroon tuvastada. Süljest mõõtmise eelis on vaba hormooni mõõtmise hulk ehk see, mis on bioloogiliselt aktiivne.

Tulemus oli paljulubav – süljest ja verest mõõdetud näitajad korreleerusid omavahel, mis viitab, et sel moel on ka metsikute lindude süljest võimalik stressi mõõta. Kui vereproov tuleb loomalt võtta kahe-kolme minuti jooksul pärast tabamist, sest hormoonide tase tõuseb veres kiiresti, ei muutu süljes hormoonitase 20–30 minuti jooksul. Seega saab süljest mõõta nii looma algset stressitaset kui ka häiringust põhjustatud stressitaset lihtsamini kui vereproovist.

Linnu süljest isendi stressitaseme mõõtmine võib oluliselt lihtsustada lindude bioloogia ja ökoloogia mõistmist ning looduskaitseliste otsuste tegemist. Siiski on süljeproovil piirangud: kalakajakas on suur lind, kellelt saab piisava koguse sülge, kuid see, kas meetod töötab ka väiksematel lindudel, teada ei ole. Sealjuures on oluline ka teada saada, kas süljest on võimalik mõõta ka teisi hormoone (näiteks testosterooni, östradiooli, progesterooni, oksüdotsiini, melatoniini).

Carbillet J, Saks L, Sepp T (2024). Salivary corticosterone reflects plasmatic levels in a wild seabird. General and Comparative Endocrinology 345: 114390, https://doi.org/10.1016/j.ygcen.2023.114390

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Keskkonnaameti peaspetsialist ja Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.