Looduses elavad linnud on linnugripi reservuaar. Reeglina ei põhjusta nakatumine neile tõsiseid vaegusi ega paista välja, sest metsikud linnud on gripitüvede suhtes immuunsed või põevad haigust kergelt. Siiski on linnugripp nakkav – lind nakatub, kui puutub kokku väljaheitega saastunud vee või toiduga.

Linnugripp levib eelkõige veelindude seas, puutumata ei ole jäänud ka kormoranid. / Foto: Robert Wallace, Flickr.com, CC BY-NC-ND 2.0

Kuna kodulinnu immuunsus on viletsam kui looduses elaval linnul, võib viirus kodulinnus kiiresti muteeruda. Nii on tekkinud linnugripi tüved, mis on eriti nakkavad ja tapvad. Tagasi loodusesse jõudes levivad sellised tüved kiiresti: lindude rändeperioodil võib viirus lennata vaid tundidega sadu kilomeetreid, ka üleilmne linnukaubandus soodustab haiguste levikut. Kurikuulus on esmakordselt 1996. aastal Hiinas tuvastatud linnugripi tüvi H5, mis levis sealt kodulindude sekka Ida-Aasias. Kodulindudelt tagasi loodusesse jõudes põhjustas tüvi ka looduses lindude massilist suremist. Aastast 2005 on tüvi levinud üle ilma, puutumata ei ole jäänud ka kormoranid (Phalacrocorax carbo).

Aastal 2006 tappis viirus viis kormorani Ukrainas, millele järgnes Lõuna-Aafrika Vabariigis 15 900 kuldkurk-kormorani (Phalacrocorax capensis) surm aastail 2021–2022. Namiibias suri 6500 kormorani, Põhja-Ameerikas vähemalt 2779 ameerika kormorani (Phalacrocorax auritus). Kõrge patogeensusega H5 tüvi ilmus Euroopas sügisel ja talvel 2006, 2014, 2016 ja 2020. Kuni 2017. aastani taandus tüvi alati järgneval aastal, kuid 2021. aastal püsis viirus kogu suve, levides mets- ja kodulindude seas.

2021. ja 2022. aasta suvel suri Läänemerel linnugrippi H5N1 vähemalt 1700 kormorani: surnud linde leiti Taanist, Saksamaalt, Rootsist, Lätist. Esimene suurem Eesti juhtum oli 2021. aastal Pärnu lahes asuval Kuralaiul, kus viiruse puhkedes oli 1367 kormorani pesa. 25. mail 2021 leiti laiult 71 surnud kormorani ning nähti mitmeid koordinatsioonihäirega linde – viimane on viiruse neuroloogiline sümptom. Lisaks oli laiul 13 surnud hõbekajakat, kaks meriskit, kaks kühmnokk-luike, üks merikajakas ja neli hallhüljest. 2. juunil kuuelt surnud linnult võetud proovid kinnitasid linnugrippi. Samal aastal täheldati kogu piirkonnas tavapärasest suuremat kormoranide ja kajakate suremist. Ka kaks Matsalu piirkonnas surnud merikotka poega surid linnugrippi.

Järgneval aastal suri Läänemerel linnugrippi kormorane ka teistest kolooniatest, samuti teisi merelinde. Kuna hõbekajakas võib nakatuda kormorani pesi rüüstates või väljutatud kala varastades, lennuvõimestus ühes Saksamaa hõbekajakoloonias 424 pesast vaid 20 poega. Kui aastaid oli Saksamaal kormoranidest nakatunud 0,4–1,3%, siis 2022. aastal oli nakatunuid 12%. Linnugripp levib tõenäolisemalt koloonias, kus pesad on maapinnal ehk teineteisele lähemal ja kontaktid naabritega on tihedamad kui puu otsas. On teada, et pesitsev kormoran võib hooaja jooksul külastada mitmeid kolooniaid ja nõnda viirust levitada.

Pärast 2021. ja 2022. aasta linnugripilainet ei ole tänaseks suuremaid puhanguid rohkem täheldatud ja kolooniad on taas kasvanud. See võib vihjata kormoranide hulgas ka immuunsuse tekkele, kuid selle kinnituseks oleks vaja teada, kas neil on tekkinud viiruse vastu antikehad.

Bregnballe T, Herrmann C, Globig A, et al. (2024). Outbreaks of highly pathogenic avian influenza (HPAI) epidemics in Baltic Great Cormorant Phalacrocorax carbo colonies in 2021 and 2022. Bird Study 71: 353–366, https://doi.org/10.1080/00063657.2024.2399168

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab linnuökoloog Marko Mägi.