Linnusõnnikul ehk guaanol on oluline roll inkade impeeriumi ajaloos. Peaaegu 4000 kilomeetri ulatuses Lõuna-Ameerika Vaikse ookeani rannikul ja sisemaal Andides ning Amazonases laiunud impeerium ei olnud põllunduseks soodne, mistõttu niisutati ja väetati põlde erinevatel viisidel. Rannikult kogutud merelindude guaano oli oluline põldude väetis, aga samuti oluline ekspordiartikkel, mida veeti koguni rannikust 600 kilomeetri kaugusele sisemaale Machu Picchusse.

Laevad guaanolasti ootel Chincha saare reidil Peruus 1863. / Joonistusest tehtud foto: Manuel González Olaechea y Franco, Wicimedia Commons, CC BY-SA 3.0

Aja jooksul hõivasid inkad rannaäärsed alad – ilmselt rahumeelselt, sest kohalike hõimude teadmised külmades ohtlikes vetes seilamisest ja guaano vedamiseks sobilike aluste ehitamiseks olid liialt väärtuslikud, et neid jõuga hävitada. Põllumajandus oli inkade olulisim tegevusvaldkond, millega tegeles valdav osa elanikest.

Guaano tähtsust ilmestavad hõimude andamid ja ohverdused „neile, kes annavad elu lindudele“. Inkad kummardasid jumalannat Urpi Huachac (ka: Guaano Emandat), kes hoolitses mereelustiku ja rannikulindude eest. Ka inkade reeglid, mis üldsuse huvides kehtestati loodusressursside säästlikuks majandamiseks, olid teadaolevalt sellealased esimesed inimkonna ajaloos: varude kaitseks oli reguleeritud, kui palju, millistelt saartelt või nende piirkonnast kogukond guaanot võtta võis. Saartele pandi maamärgid, et vältida reeglite rikkumisi ning kehtestati karistused lindude segamise või munade korjamise eest. Näiteks ei olnud häiringute vältimiseks lubatud pesitsusperioodil saartel käia. Karistus ükskõik mis ajal ja ükskõik millise linnu tapmise või pesalt minema hirmutamise eest oli surm.

Guaanokaevandus / Foto: Kate Willmer, Flickr.com

Soodsate tingimuste (väheste sademete, mis uhuks sõnniku minema, ja muutliku õhuniiskuse, mis soodustas pesitsemist ja sõnniku pikka ladestusaega) tõttu on merelindude guaano väga väärtuslik selle suure lämmastiku (8–21%), fosfaatide (12,5%), kaaliumi (2,5%) ja teiste mineraalainete tõttu. Sõnnikusse jõuavad erinevad mineraalid läbi toiduahela – hoovuste tõttu kandus rannikule palju toitaineid, mis mõjuvad soodsalt kalade arvukusele. Nii jõuavad ained kaladest, eelkõige anšoovistest, toituvate merelindude sõnnikusse.

Peruu ja Tšiili rannikul ning väikesaartel pesitsevad kolm põhilist nn guaanolindu: guaanokormoran (Leucocarbo bougainvillii), guaanopelikan (Pelecanus thagus) ja guaanosuula (Sula variegata). Majandusliku olulisuse tõttu on neid linde nimetatud ka miljardi dollari lindudeks, sest asurkonnad olid väga suured ning aja jooksul moodustunud guaanokihid kümnete meetrite paksused.

Guaanokormoranid ja –suulad / Foto: Russell Scott, Flickr.com

Guaano säilitas olulisuse ka pärast inkade impeeriumi lagunemist. Kuid suur nn guaanobuum algas alles 19. sajandi keskel, mil guaano varumine muutus tööstuseks ning miljoneid tonne veeti üle mere Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Tööstuslik varumine viis kiiresti liigtarbimiseni – saari külastati aastaringselt, mistõttu hukkusid varumise käigus tuhanded noorlinnud ning guaanolindude arvukus kahanes väga kiiresti. Tõenäoliselt ei olnud see aeg võrreldav inkadeaegse ajaga, mil guaano kasutamine oli kontrollitud.

Rodrigues P, Micael J (2020). The importance of guano birds to the Inca Empire and the first conservation measures implemented by humans. Ibis. https://doi.org/10.1111/ibi.12867

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.