Linnuvaatleja teadusuudiste toimetaja Marko Mägi vastas küsimustele, mida teadusuudiste vahendamise ajal on temalt küsitud.

Kuidas Sa leiad/valid loo? Kas võtad teiste portaalide lugusid ja kirjutad neist kokkuvõtte?

Ma ei võta teadlikult kõrgelt hinnatud teadusajakirjades ilmunud lugusid, sest need on ajakirjanikel niikuinii huviorbiidis. Pole vaja mitme inimese energiat ühele ja samale loole kulutada, Eesti on liiga väike, et sellist luksust lubada. Keskendun lugudele, mille puhul olen 99% kindel, et Linnuvaatleja abita, tagant torkimiseta, ei jõuaks need lugejani.

Mõnel puhul tuleb ka kiire olla, seda eelkõige Eesti teadlaste uuringute puhul, sest ka ajakirjanikud huvituvad Eesti asjadest. Kuid kiirustada mulle ei meeldi. Minu hinnangul on Eestis kujunemas üsna hea suhtlus teadlaste ja teaduse kajastajate vahel (väikese riigi eelis) – teadlased annavad ise teada ja küsivad, kas võtaksin uuringut kajastada.

Taas vajab üks linnulugu kirjutamist. / Foto: Marko Mägi

Kas linnud ära ei hakka tüütama?

Ikka. Seepärast eelistangi uuringuid, mis ei ole ühe liigi kesksed, vaid on liigirühmade suhetest: näiteks imetajad-linnud, linnud-putukad, linnud-inimesed. Erilised lemmikud on lindude ning teiste loomade käitumise ja ökoloogiaga seotud uuringud. Ehk tuleb see sellest, et loomade käitumine on mulle alati huvi pakkunud. Teadmistepagas on selles vallas ka veidi suurem, sest üht-teist on ülikoolis õpitud aasate jooksul külge jäänud, ka doktorikraadi kaitsesin loomaökoloogias.

Kas kirjutad soovilugusid? Kui lugejat huvitab konkreetne probleem, kas pöörad sellele tähelepanu?

Ei. Väldin n-ö tellimuslugusid. Eelkõige seetõttu, et kirjutan Linnuvaatleja teaduslugusid vabast ajast. Kindlal teemal kirjutamine tähendab ajakulu temaatiliste uuringute otsimisele. Olen mõned lugejate soovid siiski kõrva taha pannud ning kui ühel hetkel jääb mõni uuring silma, siis on tahe sel teemal kirjutada suurem – keegi saab oma küsimusele vastuse. Kuid soovi korral võivad kõik huvilised Linnuvaatleja teadusuudiste (või muude linnulugude) peal kätt proovida – see ei ole ainult minu pärusmaa. Huviline võtku minuga ühendust, räägime läbi, jagan näpunäiteid ja mine tea – äkki oled just sina, kes sa neid ridu loed, järgmine Linnuvaatleja teadusuudiste vahendaja.

Milline on ühe teadusuudise kronoloogia?

Kirjutan viies etapis. Esimene on loo valimine. Pool minu e-postkasti sisust moodustavad teadusajakirjade sisukorrad. Sirvin neid, huvitavad uuringud tõstan kõrvale. Ootel lugusid on hetkel umbes 250. Seejärel valin lugudest välja endale põnevaima: loen läbi, teen märkmeid. Kolmas etapp on mõtete setitamine – ei kirjuta midagi, seedin loetut, püüan leida nurka, mille alt peaks loole lähenema, milliseid tulemusi saab või peab kajastada, millised ei vääri tähelepanu. Need ei ole tavalugejale enamasti huvitavad, need on olulised teadlastele.

Sageli on teadusartiklis üks põhitulemus ja hulgaliselt abitulemusi – tuleb teha valik, mida võtta, mida jätta. Ei ole mõtet lugejat piinata. Kui kolmas etapp on edukalt läbi, läheb kirjutamine kiiresti, pool tundi ja asi ants. Kui kolmas jääb ajapuudusel või laiskusest vahele, on kirjutamine vaevaline, sarnaneb kivist vee pigistamisele, kuid lõpuks saan siiski vee kätte. Neljas etapp on kirjutamine. Viies etapp on pildi otsimine. Pärast seda läheb uudis keeletoimetajale, kelle teksti tehtud keelelised ettepanekud läbi arutame, ning siis Linnuvaatleja toimetajale Margusele, kes ilmuva uudise veelkord läbi loeb. Üle nurga lastuna ei ilmu ükski Linnuvaatleja uudis. Kui see kõik on möödas, ilmub teisipäeva varahommikul värske teadusuudis lugeja ette.

Kas ära ei hakka tüütama?

Teadusuudiseid eristab argiuudistest see, et n-ö hapukurgihooaega ei ole. Teadlased võivad küll puhata, kuid nende uuringud ilmuvad aastaringselt. Ei pea pelgama, et suvel ei ole millestki kirjutada.

Kas on ahhaa-hetki olnud?

Päris palju, sest sageli valin kirjutamiseks teemasid, millest väga palju ei tea. Nende seas on eriliselt lemmikuteks geoloogiaga seonduvad. Ma ei tea miks, kui minu arust on geoloogia äge – sõna otseses mõttes alusteadus. Mäletan, kuidas higistasin ühe paleontoloogilise looga – kaheksa tundi maadlesin artikliga, sest terminoloogia oli võõras. Oleks võinud artikli nurka visata ja midagi kergemat valida, kuid ei, tahtmine oli suur. Mõne geoloogiasugemetega loo puhul olen palunud abi geoloogidelt, et terminid selgeks saaksin – tahan olla kindel, et kirjutatu paika peab.

Kirjavigu ikka ette tuleb?

Loomulikult. Kuid lugejate seas on heatahtlikud tähenärijad, kes märku annavad, kui viga sisse lipsab. Suurim apsakas juhtus, kui töötasin korraga kahe looga: üks oli raudkullist, teine värbkakust. Lõpuks ilmus lugu, kus olin raudkulli värbkakuks teinud, linnuhuvilised said suutäie naerda. Viga sai loomulikult parandatud, kuid oli õppetund, et ei maksa üle pingutada – üks asi korraga. Iseenesest on liiginimede segiajamine väike viga, kuid selle tulemusel muutus oluliselt loo sisu.

Nii näeb välja töö teadusartikliga – värviga märgib Marko loo olulised kohad, et need hiljem kiiresti üles leida.

Teadusartiklitest olen leidnud viis suuremat või väiksemat viga. Kui nüüd arvutada minu kirjutatud 200 teadusuudise põhjal, siis võiks öelda, et 2,5% ornitoloogilistest teadusuuringutest on vigadega. Suuri eksimusi ei ole ma siiski avastanud: on olnud kirjavigadega lindude liiginimesid, vale viide joonistele, ebakõlasid arvväärtuste esitamisel (loo kokkuvõttes on üks, tulemustes teine) jne. Sinikael-partide linnugripiloos olnud joonisel olid autorid segi ajanud Leedu ja Läti ranniku ning ühe papagoideuuringu üks joonis oli nii segane, et ma ei saanud sellest aru. Silmatorkavate vigade puhul kirjutan autoritele ja annan veast märku. Siiani on tähelepanu eest tänatud, papagoide artiklisse tegid minu teada autorid isegi parandused, sest joonis oligi vigane.

Kaua veel?

Ilus oleks vähemalt 500 teadusuudist kirjutada, kuid see ei ole omaette eesmärk. Kui lisada Linnuvaatleja teaduslugudele teised minu sulest ilmunud teaduslood, siis ei ole 500 enam sugugi mägede taga. Senist tempot – üks Linnuvaatleja teadusuudis nädalas – ei kavatse ma hambad ristis hoida. Neli aastat on sellise tempoga teadusuudised ilmunud, ühtegi nädalat ei jäänud vahele. Lugeja võib katsetada, kui kerge või raske on iganädalaselt sisuliselt mõttekat teksti kirjutada. See ei ole põhitöö kõrvalt sugugi kerge.

Õnneks on ka teisi kirjutada tahtjaid olnud (Triin Kaasiku, Eliisa Pass, Annabel Runnel, Riin Viigipuu, Killu Timm) – see on ju hea viis suure publiku ees teaduse populariseerimisega algust teha! Ja tegelikult on Linnuvaatleja teaduudiseid ilmunud 213. Kui kogu meie läbitöötatud kirjanduse leheküljed kokku lüüa, on lugejateni vahendatud 2148 lehekülge teadust – päris kopsakas kogus.