Soodsates oludes kasvab liigi arvukus kiiresti seni, kuni tuleb ette ökoloogiline piirang. Selleks võib olla elupaiga- või toidupuudus, haigus või reostuse, aga ka inimtegevuse põhjustatud kiire keskkonnamuutus. Liigi arvukuse tõusu võib pärssida ka kiskja, kellele uus liik – näiteks suures koloonias pesitsev merelind – on kerge saak. Nii on näiteks Vaikse ookeani rannikul elav ulgukormoran (Phalacrocorax pelagicus) asunud valgepea-merikotka (Haliaeetus leucocephalus) kartuses pesitsema koobastesse ja sildade alla.

Sageli lendavad merikotka sabas varesed ja kajakad eesmärgiga rüüstata valveta jäänud pesi. / Foto: Thomas Landgren, Flickr.com, CC BY-NC-ND 2.0

Saartel pesitsevate lindude, nende munade ja poegade kiskluse näiteks on kasside, rebaste, kährikute või rottide ohvriks langemine, mis sunnib neid otsima uut pesitsuspaika. Vahel võib laastamistöö olla nii suur, et pääsenud pesade omanikud hülgavad koloonia. Puule ehitatud pesa on kaitstud küll neljajalgse kiskja eest, kuid tiivulise eest pääsu ei ole.

Norra rannikukaljudel pesitsevad suula (Morus bassanus) ja kaljukajakas (Rissa tridactyla) paigas, kus merikotka (Haliaeetus albicilla) kisklusoht on väiksem; mitmed varasemad kolooniad on nad kotka tõttu hüljanud. Soomes ja Taanis ründavad merikotkad pesitsevaid hahku (Somateria mollissima) ning teada on, et Soomes on nendes piirkondades haha arvukus oluliselt vähenenud. Rootsist ja Põhja-Ameerikast on teada, et merikotka ja valgesaba-merikotka kiskluse tõttu on täielikult luhtunud räusktiirude (Hydroprogne caspia) pesitsus – ära söödi noorlinnud või rüüstasid jaole saanud kajakad pärast kotka häiringut pesa.

Hiljutine ülevaade merikotka ja kormorani suhtest Läänemerel viitab, et kuna liikide toitumisalad kattuvad – mõlemad püüavad kalu, merikotkas jahib ka veelinde ja külastab kormoranide kolooniaid –, mõjutab merikotkas ka kormorani elu. Merikotkas oli 20. sajandi alguseks mitmetest Läänemere riikidest vaenamise (mürgitamise) tõttu peaaegu kadunud. Asurkonna taastumine algas 1980. aastatel ning 1990. aastatel pesitses Läänemere ümbruses 670 paari, 2012. aastal juba 3000 paari merikotkaid. Liigi arvukuse kasv on jätkunud ja seda võib pidada tänapäevase looduskaitse edulooks.

Merikotka rüüsteretked põhjustavad kolooniate nihkumist – hülgamist ja mujale kolimist. Samas ei ole merikotka ja kormorani suhe kõikjal selline, nagu eeldab toiduahel: kohati näivad nad sõbralikult läbi saavat, ka on teada, et merikotkaga sama puu otsas on olnud kormoranipesad, mida kotkas ei kimbuta.

Merikotkaste rüüsted algasid käesoleva sajandi alguses Saksamaal ja Rootsis. Täna rüüstavad Rootsis nad ligikaudu pooli kormoranikolooniatest (56%; 26–100%) ning mitmes koloonias on nähtud samaaegselt poegi ja vanalinde püüdmas 4–6 merikotkast. Turu saarestikus Soomes on teada juhused, kus samaaegselt tegutsesid koloonias 11–18 merikotkast ja rüüsteretked on aina sagenenud. Taanis külastavad merikotkad kormorane regulaarselt. Eesti andmed näitavad, et mida rohkem on 10 km raadiuses merikotka pesi, seda vähem on seal kormoranikolooniaid.

Merikotkaste mõju kormoranidele varieerub. On teada juhused, kus kotkas käib regulaarselt koloonias puhkamas, pööramata kormoranile tähelepanu; kuid on ka näiteid, kus merikotkas rüüstab pesa pesa järel. Munade söömine ei ole merikotkaste seas kuigi levinud, küll aga murtakse poegi – kõige sagedamini keskmises vanuses või peagi lennuvõimestuvaid poegi; vanalinde rünnatakse harva.

Oluliselt sagedamini rüüstab merikotkas maapinnal olevat pesa. Rootsist on teada juhus, kus ühel päeval tegutses koloonias 31 merikotkast – kõik maapinnal olevad pesad rüüstati, kuid puudel olevad mitte. Järgmisel päeval naasid 10–15 merikotkast ja ründasid puudel olevaid pesi, kus oli kokku ligikaudu 350 3–5 nädalast poega. Kotkal on puuvõras olevale pesale keeruline maanduda, kuid nende lennud puude vahel hirmutasid poegi, kes hüppasid pesadest alla ja püüti kinni maapinnal. Sama kordus järgmisel aastal. Ühes koloonias hüljati poegadega pesad, kui noor merikotkas külastas kolooniat kolmel järjestikusel päeval. Siiski on täheldatud ka pesa ja poegade kaitsmist.

Vanalindude lahkudes saavad võimaluse kajakad ja vareslased. Taanist on teada, et merikotka tuules rüüstasid kajakad, peamiselt hõbekajakas (Larus argentatus), 1500-st pesast täielikult üle 1400. Soomes on merikotka väisatavates kolooniates kahanenud oluliselt kormorani kurna suurus. Saksamaal sirgus 2012. aastal merikotkaste külastatud Wallnau koloonias pesas tavapärase 2–4 poja asemel keskmiselt vaid 0,3 ja järgneval aastal 0,5 poega.

Puudel olevad pesad on paremini kaitstud, sest kotkal on pesale keeruline maanduda. / Foto: Anita Gould, Flickr.com, CC BY-NC 2.0

Aastate jooksul on suurenenud puudel pesitsevate kormoranide hulk, on tekkinud ka ülisuured kolooniad. Üle 500 paariga kolooniate arv hakkas jõudsalt kasvama aastast 2010, mil sagenesid ka merikotkaste vaatlused kolooniates. Rootsis Stockholmi regioonis hüljati lühikese ajaga mitmed kolooniaid, sest neid väisasid regulaarselt merikotkad. See viitab, et kormoran võib kiskluse vältimiseks koonduda, sest varem, mil merikotkaid oli vähem, olid ka kolooniad väiksemad.

Merikotkas näppab kormoranilt ka kala – see tundub olema üsna uus komme. Kui vanalind naaseb kolooniasse toitumislennult, ründab kotkas lindu, kes oksendab hirmust kala välja. Nii saab merikotkas saagi.

Ülevaate autorid arvavad, et merikotka arvukuse tõustes muutub kormoran merikotkale aina olulisemaks toiduks. Isegi kui otsene mõju kolooniate häirimisel on väike, võib rüüstega kaasnev mõju viia koloonia hülgamiseni. Senised andmed viitavad, et edasine merikotka arvukuse tõus hakkab kormorani pesitsusvõimalusi piirama ning mõnes Läänemere piirkonnas nad juba ohjavad pesitsevaid kormorane.

Bregnballe T, Tofft J, Kotzerka J et al. (2022). Occurrence and behaviour of White-tailed Eagles Haliaeetus albicilla in Great Cormorant Phalacrocorax carbo sinensis colonies in countries around the Baltic Sea. Ardea 109: 565–582. https://doi.org/10.5253/arde.v109i2.a24

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab linnuökoloog Marko Mägi.