Auliaasta teadusuudis

Pesitsusalalt tagasi Läänemerele jõudva ja siin kuni suve alguseni veetva auli tõenäosus ellu jääda sõltub siinsetest oludest, eelkõige nokaesisest. Olulise osa auli toidust moodustab madalas rannikumeres elav söödav rannakarp (Mytilus edulis): kui karpe on külluses, on aulil toitu lihtne leida ja talvitamine edukam, kui karpe on vähe, jääb ellu vähem aule.

Söödava rannakarbi elu ja kasv aga sõltub vee temperatuurist – mida jahedam on talvel meri, seda edukamalt karp sigib. Sel puhul võib nende arvukus kasvada ning mõne aasta möödudes suurendab hea ninaesine auli ja teiste sukelpartide ellujäämust. Lisaks soodsale temperatuurile vajab karp kasvamiseks toitu – pisioleseid, keda püüab endast merevett läbi filtreerides. Nii puhastab karp vett toitainetest, kuid just needsamad toitained soodustavad pisioleste kasvu, keda karbid söövad. Vee-elustiku ohtrust mõjutavad eelkõige lämmastik ja fosfor, mis panevad kasvama fütoplanktoni, millest toituvad omakorda tillukesed veeselgrootud ehk zooplankton; zooplanktonist saavad kõhu täis suuremad veeolesed (näiteks kalad); kalu kui toitu vajavad omakorda suuremad kalad, linnud, hülged ja inimene. Kuigi näib, et inimene on selles toiduaheleas karbist ja aulist üsna kaugel, mõjutab ta siiski nende kahe liigi arvukust väga otseselt.

Söödav rannakarp (Mytilus edulis). / Foto: dallenstein, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons

Nimelt, põllukultuuride kasvu parandamiseks väetab inimene põlde, sest taimed vajavad lämmastikku ja fosforit rohkem, kui seda põllumullas looduslikult leidub. Kuigi läbi aja on põldude väetamine olnud üsna kontrollimatu ehk käinud pigem kõhutunde järgi, oleme tänaseks targemad ja väetiste kasutamises teadlikumad-teaduslikumad kui aastakümnete eest. Siiski on liigse väetamise tõttu lämmastik ja fosfor põllult jõudnud pinnaveega Läänemerre ning suurendanud seal toitainete hulka – nii on Läänemerd aastakümneid reostanud põllumajandus. Samas on karpidele lisalämmastik ja -fosfor hoopis meeltmööda, sest nii suureneb nende toidu hulk ja kasv. Kas see tähendab, et ka aulile võiks mõõdukas toitainete lisandumine kasuks tulla?

Teadlased analüüsisid Taanis seoses talvitavate aulide arvukusega väetiste kasutamist aastail 1965–2016. Läänemere lõunaosa lämmastiku ja fosfori hulk seostus põldudel kasutatud väetiste hulgaga. Kuigi soe talv karpide kasvu pärssis, suurendas väetiste lisandumine Hollandi rannikul karpide biomassi. Ka karbi toiteväärtus – rohkem liha, vähem koda – kasvas soojal talvel ja toitainete lisandudes, kuid andmed näitavad, et aastate vältel on karpide toiteväärtus hoolimata väetiste merre lisandumise tõusust siiski kahanenud, sest karpide elu mõjutab toitainete lisandumine kahetiselt – ühest küljest soodustab kasvu, teisalt tingib vee liigne toitainete hulk põhjakihis hapnikupuudust ning põhjaelustiku surma, seda ka auli talvitamispiirkondades.

Uuringust lähtudes võib tõdeda, et talvitavate aulide arv seostus mere toitainete hulgaga positiivselt, mis viitab, et uuritud perioodil reostus soosis karpide kasvu ja aulil head nokaesist. Kas sellest võiks järeldada, et Läänemere reostumine väetistega on aulile soodne? Ilmselt mitte, sest veekogu ökosüsteemidel on piirid ja liigne toitainete hulk tekitab probleeme, mis kokkuvõttes võib viia elustiku kollapsini.

Rintala J, Hario M, Laursen K, Møller AP (2022). Large-scale changes in marine and terrestrial environments drive the population dynamics of long-tailed ducks breeding in Siberia. Scientific Reports 12: 12355, https://doi.org/10.1038/s41598-022-16166-7

Kuula teadusuudist Vikerraadio saatest “Ökoskoop” (algab 48:12).

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.