Metsad on olulised Maa elurikkuse hoidjad. Mõned loomad, eriti need, kelle elupaigaks on metsade äärealad, suudavad kiiresti kohaneda metsa inimtekkeliste muutustega. Suuremaid metsaalasid vajavad loomad aga ei ole suutnud muuta oma miljonite aastatega kujunenud käitumist või elupaigaeelistust tempos, millega inimtegevus metsa ümber kujundab – seetõttu võib nende liikide arvukus kiiresti kahaneda. Tänaseks on Maa metsadest otsesest inimmõjust puutumata vaid kolmandik, kuid ka nende metsaalade osakaal on raiete või teede rajamise tõttu vähenemas. Näiteks aastail 2000–2013 vähenes Maa puutumata metsa pindala 7,2%.

Kändudeta pöögimetsa kohtab Euroopas harva. / Foto: Malene Thyssen (Wikimedia Commons)

Keerukate ökoloogiliste suhete tõttu ei ole üheselt selge, kuidas puutumata metsade pindala vähenemine elurikkust mõjutab. Loogilisele arvamisele, et metsaliigid muutuvad ohustatumaks, puudus senini teaduslik tõestus. Hiljuti avaldasid aga Briti teadlased uuringu, kus võrreldi Maal elavate metsalindude levikut ja nende ohustatust. Esmalt koostati 2488 metsades elava linnuliigi kohta (mis on kokku 22,5% Maa linnuliikidest) nende elupaiganõudluse ja olemasolevate metsade põhjal tõenäoline levikukaart, milles omakorda mõõdeti säilinud puutumata metsade ehk vähemalt 500 km² katkematu ja inimtegevusest puutumata metsala pindala.

2000. aastal hõlmas uuritud linnuliikide elupaikades puutumata mets 25,8% pindalast, 2016. aastal oli see langenud 23,1%-ni, kusjuures vaid 17% linnuliikide elupaigas oli puutumata metsade osakaal üle 50%. Kõige rohkem vähenes aastatel 2000–2016 puutumata metsade osakaal Nearktikas (Põhja-Ameerikas) ja Palearktikas (Euroopas, Põhja-Aasias ja Põhja-Aafrikas).

Lisades kogutud andmetele liikide IUCN punase nimekirja ohustatusehinnangu ja võrreldes seda tõenäolises levilas toimunud puutumata metsade osakaalu vähenemisega, ilmnes oluline seos – liik on seda ohustatum, mida vähem on tema elupaigas puutumata metsa. Kuna mitmed uuritud linnuliigid on lähisuguluses ja tõenäoliselt asustavad sarnaseid metsi, siis uuriti liikide põlvnemise mõju leitud seosele – seda aga ei tuvastatud. Suuremas ohus olid ka liigid, kelle globaalne levila on väiksem.

Tulemused kinnitavad, et suur osa Maa metsalindude liigrikkuse tulipunktidest (eelkõige troopilised metsad) on killustunud, degradeerunud või suure inimhäiringuga. Ühtlasi kinnitab uuring ka juba varasemat tõdemust, et praeguse elurikkuse säilitamiseks ei piisa olemasolevatest kaitsealadest, vaid loodusele soodsaid otsuseid on vaja teha ka juba majandatavates metsades. Kuna ülemaailmsel skaalal on metsalindude liigirikkuse parandamiseks ülivajalik puutumata metsade olemasolu, kehtib sama suure tõenäosusega ka väiksemal skaalal.

Suurte metsaalade kahanedes kasvab ka sealsete linnuliikide ohustatus ning uuringu autorid arvavad, et nende leitud seos ohustatuse ja puutumata metsa osakaalu vahel võib olla veelgi tugevam – praegune analüüs ei arvestanud lindude küttimist. Autorid tunnistavad, et suurte metsaalade säilitamine on keeruline, sest see nõuab koostööd väga erinevate huvirühmade vahel ja riikide valitsuste läbipaistvat tegutsemist maakasutuse kujundamisel ja kaitsealade moodustamisel.

Donald PF, Arendarczyk B, Spooner F, Buchanan GM (2019). Loss of forest intactness elevates global extinction risk in birds. Anim Conserv, 22: 341-347. doi:10.1111/acv.12469

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.