Kuna rähnid rajavad reeglina igal aastal uue pesa ja vanad õõned jäävad teiste liikide kasutada, on rähni rajatud õõnsus soodne elupaik ka mitmetele imetajate, lindude, lülijalgsete, taimede, sammalde, samblike, seente liikidele. Seega on rähnidel ja nende vanade jämedatesse puudesse või tüügastesse rajatud pesaõõnsuste säilimisel oluline roll metsa elurikkuse tagamisel. Kui kaua saavad teised liigid õõnsust kasutada enne selle hävimist ehk kas auklik tüügas maha raiuda või pigem säilitada, on elupaiga elurikkuse kaitsel ja raiete planeerimisel oluline teadmine.

Lõuna-Soomes 31 aasta (1987–2017) jooksul laanerähni (Picoides tridactylus) pesaõõnsusi uurides selgus, et pesapuude püsimine sõltub nii puu kui ka metsa omadustest. Laanerähn eelistab pesitseda vanas kuuse või kuuse enamusega metsas; reeglina rajab ta igal kevadel uue õõnsuse, mistõttu on ta oluline teistele õõneliikidele. Kokku jälgiti 655 pesaõõne käekäiku, millest 329 hävis puu murdudes, 72 juhul hävis õõnsus puidu lagunemise või teiste rähnide tõttu ning 46 pesaõõnsusega puud raiuti.

Laanerähni pesa kuivanud tüükas. / Foto: Jargal Lamjav, Flickr.com

Laanerähni pesaõõs oli teiste liikide käsutuses keskmiselt kümme aastat (s.o mediaanvanus). Kuid majandatud metsaosades – sealhulgas eriti erametsades, mis moodustasid ligikaudu 60% 170 km² suurusest uurimisalast –, kus valdav raiemeetod oli lageraie ning ka rähnide asustustihedus väiksem, oli rähniõõnega puu murdumine või õõne kahjustumine tõenäolisem, kui viimase 150 aasta jooksul raiumata või vähesel määral majandatud metsas. Okaspuus oleva õõne eluiga oli oluliselt pikem (männi puhul 12 aastat, kuusel kümme aastat) kui lehtpuus (haaval üheksa aastat, teistel lehtpuudel viis aastat).

Kuigi laanerähni õõne keskmine eluiga ei erinenud oluliselt majandatud ja puutumata metsas (vastavalt 11 ja 12 aastat), hävisid oluliselt kiiremini metsaserva lähistel olevad pesapuud (7 aastat). Kuna majandusmetsad on killustunumad (rohkem servaalasid), on õõnepuu risk hävida seal suurem.

Ootuspäraselt sõltus õõne eluiga puu jämedusest (v.a haava puhul), näiteks vähenes kuuses oleva õõne hävimisoht 0,93 korda puu diameetri suurenedes ühe sentimeetri võrra; võrreldes elusates puudes olevatega oli surnud puudes õõnte hävimisoht 2–3 korda suurem. Kuna õõne eluiga sõltub puu jämedusest, liigist ning seisundist, on need parameetrid head metsa elurikkuse mõõdupuud.

Sagedaseim hävimise põhjus oli murdumine ning kõige tuulekindlam puu oli mänd. Kuigi jäme puu on tuulele vastupidavam, ei pruugi jämedus tagada püsimist metsaservas, sest võra on suure purjepinnaga ning puu on altim murduma, kui metsa sisemuses olevad suured puud. Seda on täheldatud ka Soome metsade killustudes, kus on positiivne seos murdumise ja tüveläbimõõdu vahel, ning ka säilikpuude puhul.

Laanerähni pesaõõnte püsimine ei ole üldistatav kõigile rähnidele, kuid seda võib siiski käsitleda kui miinimumhinnangut, sest musträhni (Dryocopus martius) ja suur-kirjurähni (Dendrocopus major) pesaõõnte eluiga on pikem. Ka tuleb ettevaatlik olla Soome andmete üldistamisel, sest näiteks Põhja-Soomes pesitseb 60% laanerähnidest männis ja vaid 31% kuuses. Siiski võib öelda, et metsa õõnterohkus on suhteliselt lihtne mõõde elurikkuse hindamiseks.

Hardenbol AA, Pakkala T, Kouki J (2019). Persistence of a keystone microhabitat in boreal forests: Cavities of Eurasian Three-toed Woodpeckers (Picoides tridactylus). Forest Ecology and Management 450: 117530, https://doi.org/10.1016/j.foreco.2019.117530

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.