Mitmed lindudele olulised elupaigad on kas hävinud või oluliselt kahjustunud. Näiteks viimase 50 aastaga on Euroopa märgalad kahanenud 50% ning samas rütmis elupaiga hävimisega on vähenenud ka kahlajate arvukus. Täna pesitsevad mitmed kahlajad väikestes, veel säilinud elupaigalaikudes, mis paraku ei pruugi tagada sigimisedu. Seepärast on oluline teada, millised elupaiga omadused mõjutavad säilinud elupaikades kahlajate edukust.

Eestis on rannaniidud kahlajatele oluline elupaik, mille majandamine jäi paraku aastakümneid tagasi soiku: alad muutusid kahlajatele sobimatuks ja nende arvukus kahanes. Näiteks tutkad (Calidris pugnax) olid meie rannaniitudel sagedased pesitsejad, kuid täna kohtame neid läbirändel; pesitsema jäävad neist vaid üksikud. Mitmed rannaniidud on osaliselt taastatud – ning neid taastatakse ka edasi – kuid millised on aga kahlajatele vajalikud tingimused, mida peaks taastamistöödel arvesse võtma? Seda uurisid Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudist Triin Kaasiku ja Riinu Rannap ning Eesti Maaülikoolist Tanel Kaart.

Niidurüdi ja tema pesa. / fotod: Triin Kaasiku

Kahe aasta jooksul 23-l osaliselt säilinud Eesti rannaniidul punajalg-tildri (Tringa totanus), kiivitaja (Vanellus vanellus), tikutaja (Gallinago gallinago) ja niidurüdi (Calidris alpina schinzii) pesade ümbrust uurides ning neid juhuslike punktidega niidul võrreldes, selgus, et kõigi liikide pesad asuvad niidu märjemate osade või rannajoone lähistel, metsastunud aladest hoitakse aga kaugemale. Samuti eelistavad kahlajad teha pesa niidu madalamatele osadele (75% pesadest asus 0,72–0,86 m üle merepinna) ning seda ilmselt seepärast, et nii on nad toitumiseks sobilikele niisketele aladele lähemal. Näiteks olid 75% kiivitajapesadest 36–75 m kaugusel niiskest alast, niidurüdi pesad aga 103 m kaugusel.

Niidurüdi on Eesti kahlajatest üks enim tähelepanu pälvivaid linnuliike, sest ligikaudu 230 meil pesitsevat paari moodustavad poole selle liigi Euroopa Liidu asurkonnast, mistõttu on liigi püsimajäämise seisukohalt Eesti rannaniitudel toimuv ülimalt oluline. Niidurüdile on kriitilise tähtsusega metsastunud ala lähedus, olulisem, kui teistele uuritud liikidele: kui muude tunnuste põhjal oli koht niidurüdile sobilik, siis vältisid nad siiski metsastunud ala lähedal pesitsemist. Seega võib just niitude võsastumine olla üheks suurimaks ohuks niidurüdile – metsapiiri nihkudes võivad sageneda imetajate rüüsteretked rannaniidule, kõrgematest kohtadest jälgivad sageli niidul toimuvat varesed, kes samuti sageli kahlajate pesi rüüstavad.

Vastupidiselt senisele arvamusele rannaniitude roostumise mõjust kahlajate pesapaigavalikule ei mänginud roostiku lähedus olulist rolli – see on aga oluline teave edasise rannaniitude taastamise planeerimisel. Seega ei ole kahlajate seisukohast niivõrd oluline tegeleda roostiku tõrjumisega – mida tasub siiski kontrolli all hoida –, vaid pigem tuleb vältida niidu metsastumist ning tagada ka niiskete alade ja vaba rannajoone olemasolu. Senised tegevused rannaniitude taastamisteks ei ole edukad ilma alade metsastumisele tähelepanu pööramata.

Kaasiku T, Rannap R, Kaart T (2019). Managing coastal grasslands for an endangered wader species can give positive results only when expanding the area of open landscape. Journal for Nature Conservation 48:12-19 https://doi.org/10.1016/j.jnc.2018.12.004

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.