Liikide kaitse edu seisneb elupaikade kaitses. Siiski on vaatamata elupaikade kaitsmisele või nende loodussõbralikumale majandamisele Euroopas lindude arvukus – eelkõige maaspesitsejate arvukus – nii mandri Euroopas kui ka Suurbritannias ja Iirimaal vähenemas. Selle põhjuseks on inimmõju, eelkõige intensiivpõllundus (Linnuvaatleja teadusuudiseid selle kohta saab lugeda siin ja siin).

Tänane Euroopa põllumajanduspoliitika soosib intensiivset tootmist, mistõttu on kompromissi põllu majandusliku kasu ja põllumaastike loodusliku mitmekesisuse vahel leida üha raskem. Seni on kaotajaks jäänud loodus. Kuid kas lindude arvukuse languse põhjuseid otsides on midagi, millele on seni liiga vähe tähelepanu pööratud? Kas võivad selleks olla pesarüüste ehk näiteks rebased ja vareslased (varasem teadusuudis Eesti rannaniitudel pesitsevate lindude pesarüüstest on siin). Pesarüüstajate arvatust suuremale mõjule osutab tõik, et maaspesitsevate lindude arvukus on langenud oluliselt rohkem kui põõsas või puul pesitsejail.

Rebasele on linnupesa leidmine pidupäev. / Foto: John Terpstra, Flickr.com

Sellisele järeldusele jõudsid Dublini ja Aberdeeni ülikoolide teadlased, kui võrdlesid Euroopa lindude arvukuse muutusi võimalike rüüstajate arvukuse muutustega. Andmete analüüs näitab, et Euroopas on langustrendiga liike oluliselt rohkem just maaspesitsejate lindude seas kui teistesse kohtadesse pesi rajavate liikide seas (74% vs. 41%), sealjuures on eriti silmatorkavad erinevused Suurbritannias ja Iirimaal (vastavalt 66% vs. 31% ning 71% vs. 20%).

Pesarüüstajate võimalikule rollile viitab osaline seos rebaste ja vareslaste rohkusega. Näiteks on Suurbritannias maaspesitsejatest paremini kaitstud liigid, kes kuuluvad kõrgema kaitsestaatusega liikide hulka ja kelle kaitsele – sealhulgas ka nende võimalikele kiskjatele – pööratakse rohkem tähelepanu; Iirimaal ja mujal Euroopas sellist trendi aga ei ilmnenud. Kuna võimaliku languse põhjustena on varasemates aruteludes sageli mainitud lindude talvitamisaladel toimuvaid muutusi, mille kohta on andmed napid, arvestati analüüsis ka liikide rändsust, millel siiski olulist mõju ei olnud. Seega on vähetõenäoline, et languse põhjuseks on talvitamisaladel toimunud kliima- või mis iganes teised muutused.

Uuringu autorid järeldavad, et praegused kaitsemeetmed ei pruugi olla piisavad ega pidurda Euroopas maaspesitsevate lindude vähenemist. Samuti on praegune inimese muudetud maastik (mille on tinginud intensiivpõllundus, elupaikade killustumine, metsandus) soodne pesarüüstajaile, mistõttu oleks lisaks elupaikade kaitsele ja taastamisele oluline pöörata tähelepanu ka võimalike rüüstajate kontrollimisele. Selle teadmise eiramine kiirendab lindude vähenemist. Arvestama peab aga, et kuigi analüüsitud andmestik oli suur, on tegu korrelatiivse uuringuga, mistõttu oleks tulemusi vaja kontrollida ka eksperimentaalselt. Paraku möönavad uuringu autorid, et lisaks loodusteaduslikele argumentidele vajab rüüstajate teadlik kontroll hoolikat eeltööd – just see välistab takerdumise sotsiaalsetele takistustele (näiteks vastumeelsus rüüstajaid elimineerida).

McMahon, BJ, Doyle, S, Gray, A, Kelly, SBA, Redpath, SM. European bird declines: Do we need to rethink approaches to the management of abundant generalist predators? Journal of Applied Ecology 57: 1885–1890. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13695

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.