Talvel koonduvad mitmed erinevad värvulised salkadesse. Sellistes segasalkades kehtib sotsiaalne hierarhia – suuremakasvulised liigid, näiteks rasvatihane (Parus major) ja tutt-tihane (Lophophanes cristatus), toimetavad puuvõra ülemises toidurohkemas ja turvalisemas osas, väiksemad aga, näiteks pöialpoiss (Regulus regulus) ja musttihane (Periparus ater), võra alumises ning välimises osas. Viimane on aga vähem turvalisem, sest seal on linnud kergemaks saagiks röövlinnule, näiteks raudkullile (Accipiter nisus). Võrastiku ülemine osa on värvulisele turvalisem, sest seal on suurem tõenäosus rünnakut varakult märgata ja põgeneda; raudkulli edu tagab üllatusmoment.

Raudkull saagiga / Foto: Eddy Van 3000, Flickr.com

Keda ja millisest puuvõra osast raudkull püüab, uurisid teadlased Tartu Ülikooli külalisprofessori Indrikis Kramsi juhtimisel. Kuna rünnakut märkab looduses haruharva, ei ole imestada, et vajalik andmestik kogunes Kagu-Lätis Kraslava linna ümbruse metsadest koguni 36 aasta jooksul (1985–2020) uurides hoopis linnusalkade sotsiaalseid suhteid ja käitumist. Uuringute käigus õnnestus näha 199 raudkulli rünnakut, millest 19 (9,6%) olid edukad. Keskmiselt ründas raudkull jälgitud salka 0,02 korda tunnis (vaatlustunde kogenes aastatega 12 500). Kuigi rünnakud on ootamatud nii saagile kui ka uurijale, õnnestus kindlaks teha nii ohvriks langenud linnu asukoht võras, saakliik kui ka raudkulli rünnaku lähtekoht.

Salka ründas alati isane raudkull ning ründas ta alati männivõras askeldavaid linde. Oluliselt sagedamini tabas raudkull saagi puuvõra alumisest osast (kokku 17 korral), vaid kahel juhul õnnestus saak tabada võra ülemisest osast. Seega on sotsiaalses hierarhias kõrgemal olevad suured linnud paremini kaitstud. Seda kinnitab ka saakliikide nimekiri: neli pöialpoissi, neli põhjatihast (Poecile montanus) ja kuus musttihast, seejuures püüti kõik pöialpoisid ja musttihased just võra alumisest osast. Kordagi ei langenud saagiks puukoristajad (Sitta europaea) ega porrid (Certhia familiaris), kes varjusid ründe korral puutüve vastasküljele.

Võra alumises osas olnud linnud põgenesid maapinna suunas ning peitusid põõsastesse või väikeste mändide ja kuuskede võrasse, kuid valdav oli pagemine otse üles sama puu võra kõrgemasse ossa või ka naaberpuu võrasse. Pärast rünnakut püsisid linnud peaaegu viis minutit liikumatult.

Raudkullide madal püügiedukus viitab, et kuigi väiksemad liigid on segasalkades madalamal positsioonil (seda nii sotsiaalselt kui ka füüsiliselt maapinnale lähemal olles), pakub salgas toimetamine siiski lisaturvalisust – valvsaid silmapaare on rohkem, samuti suhtlevad liigid aktiivselt omavahel (näiteks on latvades tegutsevate tutt-tihaste ärevushüüded kuulda üsna kaugele). Tihaste ärevus- ja hoiatushüüded on üsna täpsed: neis on teave nii oludest kui ka ohust, sõltudes muuhulgas röövlinnu lennusuunast, tema pea asendist ehk pilgu suunast ning ka ründaja asupaigast.

Krams IA, Krama T, Freeberg TM, Krams R, Sieving KE (2020). Attacks of songbirds in mixed‐species flocks by Eurasian Sparrowhawks: strategies of predators and potential prey. Journal of Field Ornithology. https://doi.org/10.1111/jofo.12350

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.