Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogid avaldasid viis aastat kestnud kuivendatud metsamaastikes läbiviidud lindude pesitsusedukuse uuringu tulemused. Uuringust selgus, et hoolimata kiskjate väljapüüdmisest pesarüüste taastatud soometsades vahetult pärast kraavide sulgemist ja raiete järel siiski suurenes. Seega on ökoloogiliste seoste taastamine juba rikutud soometsamaastikel keeruline, eriti kui tegemist on sellise ohustatud liigi nagu metsise elupaikadega.

Rüüstatud kanamunadega ja platiliinist munaga tehispesa. / Foto: Eliisa Pass

Eelmisel sajandil kuivendati enamik Põhja-Euroopa ja ka Eesti soometsadest, mille tagajärjel teisenesid soolindude elupaigad sedavõrd, et muutusid osadele liikidele sobimatuks. Eriti mõjutas massiline kuivenduskraavide rajamine metsakanalisi, sealhulgas metsist (Tetrao urogallus) ja laanepüüd (Tetrastes bonasia). Nende kahe liigi arvukus on eelmise sajandi keskpaigast olnud ka pidevas languses. Selle üheks võimalikuks põhjuseks võib Soomes läbiviidud uuringute näitel olla kurnade ja tibude kõrgenenud suremus: väikekiskjate suurenenud arvukus kuivendatud metsades toob kaasa kanaliste kurnade ja pesakondade suurema hukkumisohu.

Kuna soo-elupaikade taastamine on päevakajaline nii Eestis kui ka mujal Euroopas, uurisid Tartu Ülikooli teadlased, kuidas mõjutab soometsade taastamine maaspesitsejate (eriti metsakanaliste) pesitsusedukust. Selleks tehti aastatel 2014–2018 Soomaal ja osaliselt ka Kirde-Eestis eksperiment, kus võrreldi kanaliste pesarüüsteriski ja sigimisedukust enne ning pärast elupaikade taastamistöid. Endise veetaseme saavutamiseks suleti kraave, hõreda soometsa taasloomiseks hõrendati aga kuivenduse tõttu tihedamaks muutunud puistut. Nii enne kui ka pärast elupaikade taastamistöid võrreldi kuivendatud uurimisalasid ka kuivendamata looduslike soometsadega. Et teada saada, kuidas mõjutab röövlus kanaliste sigimisedukust, püüti pärast elupaikade taastamistöid pooltel uurimisaladel välja väikekiskjaid.

Pesarüüsteriski hindamiseks kasutati kahest kanamunast ning ühest plastiliinist munast koosnevaid tehispesi – kanamunad sarnanevad metsakanaliste munadele ja on kiskjatele meelepärane toit, plastiliinist muna aga pandi pessa kiskjate hamba- või nokajälgede tuvastamiseks. Ehkki meetod ei hinda tegelikku röövlust uuritavatele lindudele, on tegemist laialt kasutatava võttega, millega võrreldakse kisklusohu tasemeid eri tüüpi aladel. Uuringus hinnati ka kanaliste tegelikku pesitsusedukust, kasutades selleks metsise- ja laanepüüde pesakondade vaatlusi enne ning pärast kiskjate väljapüüki.

Kähriku (vasakul) ja pasknääri (paremal) rüüstejälgedega tehismunad. / Foto: Eliisa Pass

Uuringust selgus, et nii enne kui ka pärast taastamistöid oli enamikel aladel pesarüüstetase kõrge (>50%), küündides kohati saja protsendini. Ehkki tehispesade meetod võib reaalset pesarüüsteriski üle hinnata, peegeldavad tulemused kanalistel lasuvat kõrget kisklusfooni – seda enam, et ainuüksi imetajate seas oli pesarüüstajaid vähemalt viiest eri liigist. Enne-pärast võrdlus näitas ka, et pärast kraavide sulgemist ja metsa hõrendamist pesarüüste suurenes oluliselt taastatud elupaikades, kusjuures rüüsterisk suurenes tugevasti ka nendel kuivendatud aladel, mis jäeti taastatud alade kõrvale kontrollaladeks. Kirjeldatud uuringust ja ka mujal maailmast leitu põhjal peegeldub eelkõige metsa hõrendamise negatiivne mõju – just harvendatud metsas on kiskjal suurem tõenäosus pesa avastada.

Pärast kiskjate väljapüüki suurenes nii tehispesade kui ka metsise ja laanepüü pesakondade ellujäämus, ent nii rüüsterisk kui ka pesakondade ellujäämus vähenesid vaid nendel aladel, kus kiskjaid välja ei püütud. See näitab, et kiskjate püüdmisel on positiivne mõju kanaliste sigimisedukusele lokaalne ja lühiajaline. Sealjuures oli ka alasid, kus küll kiskjad eemaldati, ent hõrendatud metsas rüüstasid kiskjad siiski rohkem pesi kui enne raiete tegemist.

Kuivendatud soometsade taastamine endisesse seisu on keeruline – ehkki elupaik võib mõni aasta pärast taastamistöid välja näha üsna looduslähedane ja muutuda paljudele sooliikidele jälle sobivaks, on liikidevaheliste ökoloogiliste sidemete taastamine pikaajalisem ning keerukam protsess.

Pass E, Pensa M, Lõhmus A (2021). Short-term effects of predator removal and habitat restoration on ground-nesting birds in drained forests. Wetlands Ecology and Management. https://doi.org/10.1007/s11273-021-09826-4

Teadusuudise toimetas Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Eliisa Pass.