Varakevadel on tihaste isaslinnud agressiivsed nii liigikaaslaste kui ka teiste liikide suhtes, kuna territooriumi kvaliteedist sõltub suures osas ka nende pesitsusedukus. Võitlused parimate õõnsuste pärast eriti teiste õõnsusi pesapaigana kasutavate liikide, näiteks must-kärbsenäpiga (Ficedula hypoleuca), võivad oma hoogsuses lõppeda ka surmaga; reeglina on võitlustes kannatajaks väiksem liik.

Isaste rasvatihaste agressiivsed kokkupõrked on varakevadel küllalt sagedased. / foto: Arne Ader, www.loodusemees.ee

Suluspesitsevaid värvulisi on uuritud kaua, mistõttu teame, et reeglina toimuvad agressiivsed ja surmaga lõppevad kokkupõrked pesitsushooaja alguses – just sel perioodil on rasvatihaste (Parus major) pesitsuse ebaõnnestumise olulisemaks põhjuseks allajäämine konkurendile ning tavapärasest suurem agressiivsus munemisperioodil toob tulu. Kõige rohkem rasvatihase poolt tapetud konkurente on teadlased pesadest leidnud 1,5–2-nädala pikkusel munemisperioodil, mil emased rasvatihased munevad ühe muna päevas.

Hollandis uuriti, kas rasvatihaste tigedus lahtub pesitsushooaja edenedes või on isaslinnud sama agressiivsed ja kiivad partnerikaitsjad kogu hooaja vältel. Selleks asetati rasvatihase pesakastile konkurendi – sinitihase (Cyanistes caeruleus) – topis, mängiti ette sinitihase häälitsusi ja jälgiti munemis-, haudumis- ja poegade kasvatamisperioodil rasvatihase isaslinnu käitumist.

Tõepoolest isaste rasvatihaste agressiivsus pesitsushooaja edenes vähenes, konkurendi kohalolul langes nii häälitsuste arv kui suurenes ka topisele lähenemise distants. Siiski sõltus isaslinnu käitumine kõikides pesitsusfaasides ka partneri kohalolust – kui emaslind juhtus katse ajal läheduses olema, oli isaslind agressiivsem.

Rasvatihaste agressiivsuse uurimiseks asetati pesakastile sinitihase topis. / foto: Jelmer Samplonius

On teada, et lindude käitumist võivad mõjutada nii keskkond kui ka geenid, kuid pesitsushooaja alguse suuremat agressiivsust võib tõenäoliselt seletada isaslinnu organismis oleva suure testosterooni hulgaga. See hormoon, mis tingib ka agressiivsust, on vajalik kiireks sigimisorganite arenguks pesitsushooaja alguses, aidates sigimiseks valmistuda nii füsioloogiliselt kui ka käitumuslikult.

Paiksed linnud suudavad rändsetest kiiremini reageerida lokaalsetele keskkonnamuutustele. Viimastel aastakümnetel on Euroopas kevaded oluliselt varasemad ja võib arvata, et näiteks rändsete must-kärbsenäppide ja rasvatihaste agressiivsed kokkupõrked jäävad tulevikus üha harvemaks – ajal, mil must-kärbsenäpid pesitsusaladele naasevad, on rasvatihaste pesitsus jõudnud faasi, kus isaste sõjakus on langenud koos nende testosterooni tasemega.

Samplonius JM (2018). Interspecific aggression declines seasonally in breeding great tits Parus major. Ethology. 2018,00:1–5. https://doi.org/10.1111/eth.12830

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.