Kuigi röövlinnu toidus on nii selgroogseid kui ka -rootuid, keskendub ta reeglina siiski paarile peamisele toiduobjektile. Näiteks jahib värbkakk (Glaucidium passerinum) valdavalt pisinärilisi, aga saagiks langevad ka karihiired ja värvulised. Saakloomade mitmekesisus tagab kõhutäie oludes, kui pisinäriliste arvukus on kesine – niinimetatud kehvad hiireaastad korduvad looduses üsna regulaarselt ja mõjutavad seeläbi ka neist toituvaid röövlinde. Just sellistel aastatel tuleb värbkakul jahtida tavapärasest rohkem teisi loomi.

Lindudest on rasvatihane üks sagedaseim värbkaku ohver / Foto: Oleg Nabrovenkov, Flickr.com

Lääne-Soome värbkakke uurides selgus, et hiirerohkus mõjutab sügistalvist toitumist kogenud ning noorel (samal aastal koorunud) värbkakul erinevalt. Viieteistkümne aasta (2003–2017) jooksul jälgiti 327 värbkaku tegemisi ning toiduladusid – nimelt on värbkakul kombeks puuõõnde (või sobivasse pesakasti) koguda saakloomi, keda sööb talvel, mil värsket saaki on kasinalt.

Ootuspäraselt oli heal hiireaastal värbkakke uurimisalal rohkem. Toidulao sisust moodustasid pisiimetajad siis 93% ja linnud 7%. Värbkaku sagedaseim saak oli leethiir (Myodes glareolus; 48%), vähem leidus uruhiiri (Microtus sp; 29%), karihiiri (Sorex sp; 11%). Linde oli ladudes 31 liiki, kellest arvukamad olid tihased: põhjatihane (Poecile montanus; 1,7%), rasvatihane (Parus major; 1,1%), sinitihane (Cyanistes caeruleus; 0,8%) ja tutt-tihane (Lophophanes cristatus; 0,7%) ning lisaks pöialpoiss (Regulus regulus; 0,9%). Värvuliste hulk laos sõltus näriliste hulgast – mida parem hiireaasta, seda vähem püüti linde.

Värbkaku edukas jaht, saagiks langes sinitihane. / Foto: Siim Vaar, Flickr.com

Kogenud ja noorte värbkakkude toiduvarud aga erinesid: erinevalt noorte kakkude varudest oli soodsal hiireaastal kogenud kakkude varudes ka rohkem leet- ja uruhiiri. Seejuures varusid emased värbkakud isastest rohkem pisiimetajaid, isased seevastu aga emastest rohkem linde. Võibolla on see tingitud sellest, et emased on isastest suuremad – hinnanguliselt vajab emane värbkakk ööpäevas 45 grammi toitu isase 40 grammi vastu.

Märkimisväärne on aga värbkakkude toitumise muutus: hiirevaesel aasta suurenes varudes värvuliste, karihiirte ning pisihiirte (Micromys minutus) hulk, seejuures kasvas just kogenud värbkakkude ladudes lindude arv, mida noorte kakkudel puhul ei täheldatud. Lindude püüdmisel olid isased värbkakud emastest agaramad.

Toitumise muutus sõltuvalt soost ja vanusest näitab, et lisaks üldisele arvukusele võib asurkonna tundmine ennustada täpsemalt kiskluse mõju saakloomade arvukusele (ja vastupidi). Värbkakk on vanade metsade liik, kuid majandustegevuse tõttu vähenevad liigile sobilikud metsad. Paremad teadmised värbkaku bioloogiast võimaldavad edaspidi liiki paremini kaitsta.

Masoero G, Laaksonen T, Morosinotto C , Korpimäki E (2020). Age and sex differences in numerical responses, dietary shifts, and total responses of a generalist predator to population dynamics of main prey. Oecologia 192: 699–711, https://doi.org/10.1007/s00442-020-04607-x

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.