Et tutvustada lindude lisatoitmist käsitlevaid teadusuuringuid ja nende tulemusi, aga eelkõige toitmise võimalikke mõjusid värvulistele, ilmub Linnuvaatleja kodulehel neljaosaline ülevaatlik lühiartiklite sari. Seekordses osas on jutuks lisatoitmise võimalikud mõjud linnustiku koosseisule.

Esimest osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: taust ja olulisus.

Koduvarblane ja rohevint / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Mõjud linnustiku koosseisule

Lisatoitmine võib mõjuda etteaimamatult. Näiteks linnades võivad lisatoitmisest kasu lõigata võõrliigid, kes tavatingimustes kohaneda ei suudaks, ning mõjutada linnustiku koosseisu (Galbraith et al. 2015). Kuigi Eestit see probleem tõenäoliselt ei puuduta, on siiski teada juhus, kui Pärnumaal oli toidumaja korrapärane külaline kaeluspapagoi (Psittacula krameri; vt Tiirutaja nr 32, lk 9). Samuti väisavad värvulistele mõeldud toidumaju meelsasti hallvaresed ja hakid.

Aialindude talvine lisatoitmine on üheks põhjuseks, et viimase paarikümne aastaga on Soomes rasvatihaste asurkond suurenenud ja levinud varasemast põhjapoolsematele aladele (Väisänen et al. 2011). See omakorda võimaldab mitmetel liikidel (ka harakal, kes loodusest ei suuda piisavalt toitu hankida) talvitada Põhja-Soome asulates (Jokimäki et al. 2002).

Haiguste levik

Toidumajade juurde koguneb rohkelt linde, kasvatades nende asustustiheduse tavapärasest suuremaks ning soodustades haiguste levikut (Becker et al. 2015). Näiteks avastati Suurbritannias 2005. aastal rohevintidel ainurakne parasiit Trichomonas gallinae, kelle tõttu muutus ajavahemikus 2007–2009 oluliselt rohevintide levik ja arvukus – liigi arvukus kahanes 4,3 miljonilt 2,8 miljoni isendini ning toidumaju külastavate rohevintide parved jäid poole väiksemaks (Lawson et al. 2012). USA-s puhkes 1994. aastal aed-karmiinlevikeste (Haemorhous mexicanus) seas mükoplasmoosi epideemia, mis levis eelkõige toidumaju külastanud lindude seas (Fisher & Miller 2015). Ka muude haigusnähtude esinemine (näiteks silmapõletikud, rõuged, naha- ja kloaaginakkuse sümptomid) võivad toidumaju külastavate värvuliste hulgas olla sagedasemad. Samas võivad lisatoitu saanud haigete lindude tervisenäitajad olla oluliselt paremad looduslikult toitunud lindude omadest (Wilcoxen et al. 2015), mis näitab, et toidumaja külastavate lindude suurem nakatumisrisk võib olla kompenseeritud heast toitumusest tuleneva tugevama tervisega.

Kisklus

Toidumajade ümbruses on lindude arvukus suurem (Fuller et al. 2008) ja seepärast koonduvad toidumajade lähedusse ka röövlinnud ja kiskjad (näiteks kassid, nugised). Seega peavad linnud toitumisest saadava maksimaalse kasu eesmärgil optimeerima toitumisele kuluvat aega – kui toitumisaeg on võimalikult lühike, väheneb tõenäosus kiskja saagiks langeda. Läbi viidud teadusuuringust selgus, et röövlindude saagiks langevad pigem liigid, kes käivad toitumas salkadena, ning röövlinnud eelistavad toidumaju, mida külastab rohkem linde (Dunn & Tessaglia 1994).

Marko Mägi, Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur, marko.magi/at/ut.ee

Viited:

• Becker DJ, Streicker DG, Altizer S 2015. Linking anthropogenic resources to wildlife-pathogen Dynamics: a review and meta-analysis. Ecology Letters 18: 483–495.
• Dunn HE, Tessaglia DL 1994. Predation of birds at feeders in winter. J Field Ornithol 65: 8–16.
• Fischer JD, Miller JR 2015. Direct and indirect effects of anthropogenic bird food on population Dynamics of a songbird. Acta Oecologica 69: 46–51.
• Fuller RA, Warren PH, Armsworth PR, Barbosa O, Gaston KJ 2008. Garden bird feeding predicts the structure of urban avian assemblages. Diversity & Distributions 14: 131–137.
• Galbraith JA, Beggs JR, Jones DN, Stanley MC 2015. Supplementary feeding restructures urban bird communities. PNAS e2648–e2657 http://dx.doi.org/10.1073/pnas.1501489112
• Jokimäki J, Clergeau P, Kaisanlahti-Jokimäki M-L 2002. Winter Bird Communities in Urban Habitats: A Comparative Study between Central and Northern Europe. Journal of Biogeography 29: 69–79.
• Lawson B, Robinson RA, Colvile KM, Peck KM, Chantrey J, Pennycott TW, Simpson VR, Toms MP, Cunningham AA 2012. The emergence and spread of finch trichomonosis in the British Isles. Philos. Trans. R. Soc. Lond. B Biol. Sci. 367: 2852–2863. doi:10.1098/rstb.2012.0130
• Väisänen RA, Hario M, Saurola P 2011. Population estimates of Finnish birds. In: Valkama J, Vepsäläinen V, Lehikoinen A 2011: The Third Finnish Breeding Bird Atlas. Finnish Museum of Natural History and Ministry of Environment. (cited [15.01.2016]) ISBN 978-952-10-7145-4.
• Wilcoxen TE, Horn DJ, Hogan BM, Hubble CN, Huber SJ, Flamm J, Knott M, Lundstrom L, Salik F, Wassenhove SJ, Wrobel ER 2015. Effects of bird-feeding activities on the health of wild birds. Conserv Physiol 3: doi:10.1093/conphys/cov058.