Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

1. osa

Jaanuarikuu lõpupäevil potsatas minu postkasti kiri teadurilt Kevin Le Restilt Prantsusmaa rahvuslikust jahi ja eluslooduse asutusest (Office National de la Chasse et de la Faune Savage; ONCFS) küsimusega, kas temal koos kolleegidega oleks võimalus püüda Eestis septembri lõpus ja oktoobri algul ehk vahetult enne rände algust 15 metskurvitsat. Eesmärk oli paigaldada GPS-saatjad ja lindude rännet jälgida.

Metskurvitsa portree / Foto: Damien Coreau

Kuna minu kurvitsate püüdmise kogemus erinevates Eesti piirkondades on veerandsajandi pikkune, ei olnud minu jaoks küsimus mitte niivõrd uuringuks vajalike (rahvakeeli) neppide arvus, kuivõrd tööde teostamise piirkonna valikus.

Järgnenud pika kirja- ja mõttevahetuse käigus osutus väljavalituks lindude püüdmise alaks Tääksi ümbrus Põhja-Viljandimaal ning kui 26. septembri õhtul kell 23 saatis üks prantslaste meekonna liige Maxime Passerault tekstisõnumi: „Everything is alright. We just landed in Tallinn…“ [„Kõik on korras. Maandusime just Tallinnas…“], oli üritusele avalöök antud ning tagasiteed enam ei olnud.

Koos püütud, koos vabastatud. Fotol Damien Coreau ja Maxime Passerault (Unakvere, Viljandimaa, september 2019). / Foto: Jean-Marc Desbieys

27. septembri öösel Tääksi Puhkemajas toimunud välknõupidamisel, milles osalejateks olid teksti autor, Maxime Passerault, Damien Coreau ja Jean-Marc Desbieys, leppisime kokku, et kohalike lindude käitumuslikke eripärasid arvesse võttes saab meie esimeseks ülesandeks neppide öiste toitumispaikade leidmine. Varasemate aastate kogemustest teadsin, et isegi suhteliselt laial alal elunevad kurvitsad toituvad ühel kuni kolmel kindlal heina- või karjamaal, mõnel juhul ka kesapõllul, ning võimaluse korral koonduvad nende ümber.

Tähtis roll metskurvitsate öisel püügil on ka ilmal ehk siis – kõige sobivam on ehtne koerailm. Ilmataat paraku meie ettevõtmist ei soosinud kuni välitööde lõpuni. Esimesel kahel ööl tervitasid meid suisa tugevad öökülmad, mistõttu meie arvates sobilikel lehmakarjamaadel me metskurvitsaid isegi ei näinud, rääkimata võimalusest neid püüda.

Käes! Neppidega ei mängita! Fotol Jean-Marc Desbieys. / Foto: Maxime Passerault

Esimesed kaks noort metskurvitsat õnnestus tabada alles 29. septembri õhtul Epras Suure-Jaani lähedal. Püütud lindudest vastas GPS-i paigaldamiseks vajalikule minimaalsele 320 grammisele kaalule paraku vaid üks, kes aga satelliitsaatjaga varustatult keeldus lendamast. Seetõttu tuli GPS linnult maha võtta ning isend märgistati vaid alumiiniumrõngaga. Kuna kavandatud välitööde lõpuni oli jäänud veel ainult neli päeva ning püügitulemus oli jätkuvalt null, hakkas kõikidel meeleolu langema ja stressitase tõusma…

Satelliitsaatjaga varustatud metskurvits. / Foto: Damien Coreau

30. septembri keskpäevasel nõupidamisel otsustasime külastada Unakvere kesapõlde ja heinamaid. Tagantjärele tarkusena osutus see ainuõigeks valikuks – juba esimeste tundidega tabasime kaheksa metskurvitsat, kellest koguni kuus said endale satelliitsaatjad! Edasine toimus juba nagu heas märulifilmis ning kaks päeva enne kavandatud välitööde lõppu olime kinni nabinud 20 metskurvitsat, kellest 12 olime edukalt märgistanud saatjatega. Ebalev algus päädis täieliku triumfiga!

Meeskond

/Järgneb/

Metskurvitsate rände uurimist kajastas ka 18. novembri Osoon.

Jaanus Aua on ornitoloog, metskurvitsate uurija.