Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

2. osa

Heaks, samas ka huvitavaks ja põnevust lisavaks tavaks on saanud satelliitsaatjatega märgistatud lindudele nimede andmine. Nii kannavad meie 12 metskurvitsat nimesid Jaanus (JAA), Jalutaja (JAL), Orion (ORI), Pegase (PEG), Phenix (PHE), Tääksi (TAA), Mäeküla (MAE), Unakvere (UNA), Cassiopee (CAS), Brouzil (BRO), Baltic (BAL) ja Tallinn (TAL). Seepärast on ka lugudesarja järgmistes osades olevatel rändekaartidel linnud tähistatud 3-täheliste lühendite abil

Rändekaart 8. novembril 2019. Nagu näha, on Jaanus jõudnud Inglismaale, Pegase tema kiiluvees Belgiasse. Kaardile joonistatud polügoon aga näitab koguni 7 satelliitnepi liikumisi, keda 2–3 päeva pikkune külmalaine siiski kulmu suurt kergitama veel ei pannud. / Allikas: Club National des Becassiers

Metskurvitsad on öörändurid ning nende liikumine sõltub suurel määral temperatuurist, tuule suunast ja nähtavusest. Nagu oli arvata, tekitas novembri alguse pisuke eeltalv metskurvitsatel tormi teeklaasis ning kasvav ränderahutus võttis oma. Esimesena pühkis Eestimaa tolmu tiibadelt Phenix, kes lendas 22. oktoobril ühe ööga koguni 180 kilomeetrit ning potsatas maha Riia lähistel Lätimaal. Üllatajaks osutus siiski Jaanus, kes sooritas juba märkimisväärse rändehüppe – ööl vastu 30. oktoobrit läbis ta 500 kilomeetrit ning jõudis Poola.

Kuigi ilmaolud muutusid päev-päevalt üha talvisemateks, lahkus meie 12 satelliitkurvitsast oma kodukohast vaid viis. Brouzil ja Jalutaja lendasid Lätimaale, valides peatuskohaks Riia lahe lõunakalda, Phenix rändas edasi Leetu ning Pegase ja Jaanus sooritasid uhke rändehüppe ja jõudsid 3. novembril samuti Poola. Üllatajaks osutus jällegi kiiruserekordeid purustanud Jaanus, kes läbis nelja ööga 2000 kilomeetrit ning pärast põgusat puhkust Hollandis jõudis 3. novembri hommikul Inglismaale. Tema oli meie metskurvitsatest esimene võimalikku talvituspaika jõudnud isenditest.

Metskurvitsauurijate omavahelistes vestlustes võib mõnikord kuulda väljendit “Big Zero” („Suur null“). Mida see tähendab? Tegemist on 2–3 aastat tagasi minu enda poolt käibele lastud meemiga iseloomustamaks ekstreemsemat laadi püügitulemust – seda, et sõltumata öösel läbi kõnnitud püügialade arvust ja pindalast ei kohatud ainsatki metskurvitsat. Rääkimata siis võimalusest neid püüda. Kõlab kui postulaat, kuid väljend levis sellele vaatamata kulutulena ning on tänaste nepipuurijate leksikonis tuntud Eestist Itaaliani ning Ungarist Portugalini.

/Järgneb/

Esimest osa loe siit.
Metskurvitsate rände uurimist kajastas ka 18. novembri Osoon.

Jaanus Aua on ornitoloog, metskurvitsate uurija.