Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

3. osa

Lähenev talv hoiatas 6.- 8. novembril tõsisemalt – tuul pöördus põhjakaarde, temperatuur langes miinuskraadideni ning paljudes kohtades tekkis hetkeks lumikate. Kuid nagu oligi arvata, põgusad poolteist päeva kestnud külmalaine metskurvitsaid liikuma ei sundinud. Vaid Mäeküla (MAE) võttis ette 100 kilomeetrise (hulgu)retke läände ja ning potsatas maha Rohuküla sadama lähistel Läänemaal. Seetõttu hakati meie kohalikest metskurvitsatest Euroopa teadusringkondades rääkima juba kui paiga- või hulgulindudest.

Pegase (PEG) jätkas oma teekonda talvitusalade poole, peatus mõneks ajaks Hollandis ning suundus sealt Belgia kaudu Põhja-Prantsusmaale. Samal ööl ületas ta ka La Manche väina ning jõudis, nagu Jaanuski (JAA), pärast 2500 kilomeetri pikkust teekonda Inglimaale. Seega oli meie 12 satelliitkurvitsast koguni kuus isendit 8. novembril peaaegu samas paigas, kus nad enam kui kuu aega tagasi märgistamise tarbeks kinni püüti.

Rändekaart 1. (Allikas: Club National des Becassiers)

Kauaoodatud, kuid siiski ootamatu rändestart toimus 15. ja 16. novembri õhtul, mil Eestist lahkusid korraga üllatuslikult kõik meie satelliitnepid (vt rändekaart 1). Arvatavasti tingisid selle soodne idatuul ning hea nähtavus. Rekordilise etteaste tegi Cassiopee (CAS), kes läbis ühe ööga 920 kilomeetrit ning maandus Kopenhageni lähistel. Üllatav on siinjuures ka tõsiasi, et kõik seitse 15. novembri õhtul startinud kurvitsat lendasid otse üle Läänemere, Rootsi ja Taani.

Edasi toimunu osutus aga ettearvamatuks. Mäeküla ja Tallinn ületasid Kategati väina ning jõudisd Taani ja edasi ööga Inglismaale, Cassiopee aga ilmselt tüdines Kopenhageni tuledest ning lendas Taanist tagasi Rootsi ja sealt edasi Norra lõunatippu. Baltic (BAL) aga veedab uhkes üksinduses aega ühel Rootsi saarel.

Murelikuks teeb siinjuures tõsiasi, et Orionilt (ORI) ei ole juba nädal signaali tulnud. Samuti ei pruugi kõik korras olla ka Phenixi-nimelise metskurvitsaga (PHE), kes jõudis Leetu juba 25. oktoobril ning ei ole sealt edasi liikunud. Unakvere (UNA) aga lasti 3. novembril 5 kilomeetri kaugusel märgistamispaigast maha.

Rändekaart 2. (Allikas: Club National des Becassiers)

22. novembri satelliidipilt (vt rändekaart 2) on aga enam kui üllatav. Nimelt oli selleks ajaks meie 11 saatjaga nepist Inglismaale jõudnud koguni viis: Pegase, Jaanus, Jalutaja (JAL), Mäeküla ning Tallinn (TAL); eeldatavasti on sinna suundumas ka Cassiopee. Kas niisuguses valikus mängis rolli soodne tuul, temperatuur või hea nähtavus, jääb esialgu veel arusaamatuks. Küll on aga juba teada, et näiteks 2018. aastal Vormsi saarel märgistatud noor metskurvits kütiti 23. novembril Põhja-Hispaanias.

Eelnevate aastate andmetest on teada, et (teoreetiliselt) peaksid Eestis pesitsevad metskurvitsad kasutama kolme erinevat rändesuunda:
1) W – Briti saartele ja Põhja-Prantsusmaale
2) SW – Lõuna-Prantsusmaale ja Hispaaniasse
3) S – Itaaliasse ja Kreekasse

W- ja SW-suund on juba leidnud kinnitust, kuid missuguseid rändekoridore kasutades rändavad meie nepid Itaaliasse ja Kreekasse?
Kõrvalmärkusena võib mainida, et eeldatavasti mõjutab meie metskurvitsate arvukust peamiselt kolm tegurit: elupaikade hävimine, kliima soojenemine ja jahisurve. Elupaikade hävimine metsaraiete näol on ilmselt suurim mõjur, kuna kliimasoojenemise tõttu lendab järjest vähem metskurvitsaid ajaloolistele talvitusaladele – seetõttu ei olegi võimalik neid seal küttida ning jahisurve on aasta-aastalt päevakajalisust kaotamas.

/Järgneb/

Esimest osa loe siit.
Teist osa loe siit.
Metskurvitsate rände uurimist kajastas ka 18. novembri Osoon.

Jaanus Aua on ornitoloog, metskurvitsate uurija.